Viive Ernesaks – suur improvisaator

Kus oli teie esimene töökoht ja mis on sellest kõige kirkamalt meelde jäänud?

Esimene klaverisaatjatöö võis olla viiendas või isegi seitsmendas klassis – saatsin üht balletiartisti suvisel ajal. Elasin siis Tõrva linnas.

Mingit ebakindlust mul ei olnud. Looduse poolt on mulle palju antud. Mul on väga hea muusikaline kuulmine, tunnen hästi nooti ja olen suur improvisaator. Selline kompott trehvas mulle. Hakkasin juba viieaastaselt tantsuks mängima.

Tallinna Kesklinna Spordikool oli see koht, kust ma sain esimest korda palka. Kui Tallinna õppima tulin, siis minu majanduslik olukord ei olnud kiita. Töötasin kunstilise võimlemise klaverisaatjana. Umbes poolteist aastat mängisin seal.

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Igalt inimeselt saab midagi õppida. Inimene on huvitav ja minu jaoks on inimese psüühika väga põnev. Ei saa öelda, et ühelt õpid ja teiselt ei õpi midagi. Kuid ma ei saa ka öelda, et keegi on mind erakordselt mõjutanud või mulle eeskujuks olnud.

Väga huvitav inimene, kellega elu mind kokku viis, oli Eri Klas. Tegime koos temaga lavakunstikateedri teise lennu etendust „West Side Story“, mille üliõpilased olid ise välja valinud. Eri oli siis Tallinna konservatooriumi lõpetamas. Ta tuli minu juurde ja küsis, kas me oleme hulluks läinud. Ta arvas, et keegi ei mängi seda ära. Aga ta tuli meile siiski appi. Oli dirigendipuldis ja mängis trumme ka veel.

Mulle meenub kohe ka Voldemar Panso. Operetti ei ole ma armastanud, sest see on ju kummaline, et inimesed räägivad monoloogi või dialoogi ning hakkavad korraga laulma. Aga kui Panso lavastas operetti „Minu veetlev leedi“, siis hakkas ta lahti harutama selle loo tegelikku mõtet ja sisu, et jõuda selleni, kuidas viia mõte nii kaugele, et tegelane ei saa ennast enam muud moodi väljendada kui ainult lauldes.

Kui oleksite saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Nüüd 90-aastasena tagasi vaadates ütleksin, et võib-olla oleks võinud rohkem sisusse pöörduda. Siis ei olnud ma selleks võimeline. See maailm, kus ma olen tegutsenud, on olnud äärmiselt huvitav.

Nimetage kolm asja, mida töö on õpetanud?

Tänu tööle olen kohtunud paljude huvitavate inimestega. Teatri telgitaguseid teavad vähesed. Kui oled muusikaline kujundaja, siis tuleks ennast kokku võtta ja katsuda teha nii, et muusikat lavastuses üldse ei ole. Siis on asjal kõige suurem väärtus. Ükskord peaaegu saavutasin selle. See oli Mikk Mikiveri lavastuses „Pilvede värvid“ 1983. aastal. Seal on äraminek, kartus ja hirm ning mõtlesin, kuidas luua seda õhkkonda. Proovisime erinevaid lahendusi ja leidsime sellise, et kui bambustoru teatud kiirusega keerutada, siis tuleb selline undav heli, mis tekitab hirmutunde. See äratas tähelepanu ja üks suur teatrikriitik ütles, et ta on nii õnnelik, et ta sai vaadata ühte lavastust, kus üldse helikujundust ei olnud. Ma pidin selle peale ennast surnuks naerma.

Lavastust ette valmistades hakkad mõtlema hiiglama suurelt, et kuidas terve sümfooniaorkester tuleb ja mängib esimesel rõdul, aga pärast tuleb välja, et lavastusse jääb ainult üksik flööt. Äärmused mängivad väga suurt osa, nii tegevuses kui ka mõtlemises.

Milline on olnud kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Kõige pingelisem aeg on enne esietendust ja esietenduse ajal. Esietendus on kõige õudsem. Ibseni näidendis „Ehitusmeister Solness“, mille muusikalist kujundust ma pean õnnestunuks, on muusikalist kujundust vaid üks minut ja viis sekundit, kuid see oli väga mõjuv. Ma kujutasin ette, et publik ei julge plaksutadagi, sest see on nii traagiline. Tegelikult juhtus aga nii, et helitehnik lasi eesriide ette ja heli ei tulnudki. Publik hüppas püsti ja jooksis garderoobi, et trammile jõuda. Ka nii võib juhtuda. Ei ole nii, et võtad hingest kinni ja hoiad lõa otsas.

1966. aastal mängisime Salme kultuurikeskuses etendust „80 päevaga ümber maailma“. Ma pidin mängima lava kõrval süntesaatorit, aga tol ajal ei olnud selliseid süntesaatoreid nagu praegu. Oli mingi elektrimonstrum ning mitu korda juhtus, et see lõpetas mängimise … aga selles etenduses oli palju liikumisi muusika järgi tehtud.

Moskva etendusel juhtus nii, et laval marssisid Ameerika sõdurid ja mina pidin mängima üht Ameerika kantrilugu. Ei tea mis vanakurat mind seal hammustas, et ma hakkasin mängima üht vene lugu. Publik hakkas naerma ja plaksutama. Panso oli tulivihane ja jooksis lava taha, et mis nüüd lahti. Ma ei julgenud öelda ka ja ega ta ei teadnudki, et mina tegin selle vembu.

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Harjumusi on, aga kasuks ei ole need kunagi tulnud. Ma olen väga kiire ja laisk. Kiirelt mõtlen ümber ja loomult olen laisk. See on kurb ja seda ma kahetsen. Oleks võinud oma elus ikka natuke virgem olla. Oleksin rohkem saavutanud.

Mida soovitate alustavale ametikaaslasele?

Siin ei saa teine midagi soovitada. Ikka ise peab läbi närima sellest. See, kes läbi lööma peab, lööb läbi nagunii. Paljud on öelnud, et Viive, ole hea, õpeta mind ka niimoodi mängima, nagu sina mängid. Aga see on võimatu. Andekusega ainult läbi ei löö. Tahtejõudu on vaja, peas peab kõik korras olema ja väärtushinnangud peavad paigas olema. Mina soovitan olla optimist, heatujuline ja mõelda nii: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.