Maanteeamet koostöös keskkonnakonsultatsioonifirmaga Hendrikson&Ko analüüsis ja positsioneeris aastatel 2014–2018 riigimaanteedel toimunud loomaõnnetused ning koondas need registrisse. Andmete põhjal loodi avalik kaardirakendus, milles on võimalik tutvuda ulukiohtlikemate teelõikudega.
Läänemaal näitab kaart, et üks ohtlikumaid paiku on Haapsalu poolt sõites enne Taeblat, kus on hukkunud 12 suurulukit: 2 põtra, 2 metssiga ja 8 metskitse. Ohuala pikkus on 516 m.
Natuke maad edasi sõites on Taebla piiri lähedal ohtlik teerist. Seal on hukkunud 6 suurulukit: 4 metssiga ja 2 metskitse. Ohuala pikkus on 237 m. Taeblas sees on ühel teelõigul hukkunud aga 3 metskitse.
Haapsalust Tallinna poole sõites vahetult pärast Uuemõisat on sirgel teel üsna ohtlik 307-meetrine lõik. Seal on kukkunud 6 suurulukit: 5 metskitse ja üks põder.
Uuemõisa ringteel ja selle vahetus läheduses on hukkunud 1 metssiga ja 4 metskitse. Ohuala pikkus on 220 m.
Kõiki Läänemaa ja teiste piirkondade loomaõnnetustega teelõike saab vaadata kaardilt.
Eesti teedel vigastatud ja hukkunud loomadest teatatakse keskkonnainfo telefoni numbrile 1313. Aastas tuleb infotelefonile keskmiselt 3000 teadet teel hukkunud või vigastatud metsloomade kohta. Õnnetuste andmed edastatakse kvartaalselt Maanteeametile.
Teostatud töö tervikeesmärgiks oli korrastada ja geokodeerida Maanteeametile edastatud keskkonnainfo telefoni 1313 ulukiõnnetuste teated ning koondada need andmebaasi. Analüüsides nii ulukiõnnetuste toimumispaikade ja ka loomade liikumist soodustavate maastikuelementide ruumiandmeid, on välja selgitatud Eesti maanteede loomaohtlikud teelõigud ja ning kajastud need kaardirakendusel.
Viie aasta jooksul (2014–2018) registreeriti 18 401 teadet, millest õnnestus geokodeerida (anda sündmusele täpne toimumiskoht koordinaatsüsteemis) ligi 60% ning kanda andmebaasi. Põhiosa registrisse kantud õnnetustest (ligi 95%) juhtus suurulukitega ning neist valdav osa metskitsedega (8816 teadet ehk ligi 80%). Põtradega õnnetusi registreeriti andmebaasi 856 juhul ehk ligi 8%, ja metssigadega seotud õnnetusi vastavalt 767 ehk 7%. Suurkiskjate õnnetusi toimub maanteedel kordades vähem: hundi, karu ja ilvese õnnetusi võimaldas teate täpsusaste kanda andmebaasi kokku 18 korral.
Analüüsidest ilmnes, et ligi 44% registrisse kantud õnnetustest toimus põhimaanteedel ehk veidi alla poolte loomaõnnetustest olid koondunud 9,7 protsendile riigimaanteede võrgustikule. Registri alusel oli enim õnnetusi Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel – viie aasta jooksul 1140 õnnetust. Registrisse kantutest on vaadeldava viie aasta jooksul toimunud kõige rohkem loomaõnnetusi ühe maantee kilomeetri kohta Põlva–Reola maanteel – 4,3 loomaõnnetust maantee kilomeetri kohta. Sellele järgnes Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee – 4,0 loomaõnnetusega maantee kilomeetri kohta.
Ulukiõnnetuste koondumiskohtade ehk klastrite väljaselgitamise aluseks võeti kümne aasta (2009–2018) õnnetuste andmed. Klastrite identifitseerimiseks kasutati KDE+ metoodikat, mis on välja töötatud Tšehhi Transpordiuuringute Keskuse poolt ning seda on viimastel aastatel kasutatud mitmete sarnaste loomaõnnetuste koondumiskohtade analüüside läbiviimisel.
Analüüsi väljundiks on õnnetuste punktide alusel tekkinud statistiliselt olulised loomaõnnetuste klastrid maanteedel. Eesti riigimaanteedel tuvastati statistiliselt olulisi loomaõnnetuste koondumiskohti kokku 322,2 km ulatuses (1443 erinevas asukohas). Need koondumiskohtadena määratletud teelõigud moodustavad Eesti riigimaanteede võrgust ligi 1,9% ja need on kajastatud kaardirakenduses.
Looduslike ohutegurite analüüsi eesmärk oli uurida Eesti riigiteedel registreeritud ulukiõnnetuste seoseid maastikutunnustega, mille alusel omakorda välja selgitada looduslikest ohuteguritest tulenev ulukiõnnetuste riski paiknemine teedel. Analüüs viidi läbi kahes etapis ning selleks kasutati kolme kõige sagedamini õnnetusse sattunud suuruluki liiki – metskits, põder ja metssiga. Kõigepealt võrreldi liikide kaupa õnnetuskohtade maastiku koosseisu kohtadega, kus õnnetusi ei ole registreeritud. Selle tulemusena sündisid iga liigi kohta õnnetuse tõenäosuse seosed uuritud maastikutunnustega. Teise etapina kombineeriti eri liikide õnnetusriskid kogu Eesti riigiteede võrgustiku ulatuses, arvestades liikide erinevat ohtlikkust liiklusesse sattudes.
