Eesti inimesed teevad aastas ligikaudu kolm miljonit välisreisi ning püsivamalt elab välismaal üle 200 000 eestlase, kellega tuleb keskmiselt aastas ette ka ligi sada surmajuhtumit. Salva Kindlustus selgitab, kuidas sellisel juhul kindlustus lähedasi aitab ja mis saab kui kindlustus üldse puudub?
„Kuigi statistika järgi toimub enamik surmajuhtumitest kodus, siis paraku peab kindlustus siiski tegelema ka välisriigis surmaga lõppevate õnnetusjuhtumitega. Ka välisreisidel tuleb kõige halvemat ette, eriti, kuna reisil ollakse uues keskkonnas ja võetakse ka ette tegevusi, mida tavapäraselt ei harrastata,“ selgitas Salva Kindlustuse reisikindlustuse osakonna juht Epp Ulfsak.
„Kui surmajuhtum peaks tabama Euroopas reisides, siis saab kindlustuse abiga tavaliselt probleemideta kõik vajalikud toimingud tehtud. Kui aga kuskil kaugel riigis peaks kõige kurvem õnnetus juhtuma, siis võib surnukeha või tuha kodumaale toimetamine osutada vägagi keerukaks ja kalliks,“ lausas Ulfsak. „Näiteks möödunud aastal oli juhtum, kus bürokraatia peale kulus lausa pool aastat enne, kui hukkunu tuhk tagasi kodumaale jõudis.“
Üldjuhul ongi kaugematest riikides surnukeha kirstuga kodumaale toimetamine just eriti kulukas. Väljaspool Euroopat toimuvate selliste surmajuhtumite kulutused algavad enamasti 10 000 euro piirilt. „Kulude suuruse määrab paljuski see, kas lähedased soovivad kadunukest välisriigis kremeerida või soovitakse surnukeha tagasi toomist kirstus,“ selgitas Ulfsak.
Ulfsak lisas, et ette on tulnud nii liiklusõnnetuste tagajärjel surmasid, kukkumisi, uppumisi, ootamatuid terviserikkeid, raske kroonilise haiguse tagajärjel saabunud surmasid ning paraku ka suitsiide. „Viimane variant on lähedastele veel eriti traagiline löök, sest kindlustused suitsiidijuhtumitest tulenevaid kulusid ei kompenseeri,“ märkis Ulfsak ning lisas, et raskete krooniliste haiguste puhul katab kindlustus surnukeha kojutoomise kulud, kuid mitte ravikulud.
Kui hukkunul puudus kindlustus täielikult, siis tuleb surmajuhtumist ja surnukeha kodumaale toimetamisest tekkinud kulud katta perekonnal, kui lähedastel selleks vahendid puuduvad, siis tegeleb kuludega hukkunu tööandja või kohalik omavalitus ning seejärel vajadusel riik.
Möödunud aastal oli ka kaks juhtumit, kus hukkunu maeti surmajuhtumi toimumise kohta sealse omavalitsuse poolt, kuna lähedastest polnud keegi valmis või võimeline surnukeha kodumaale transportimise eest tasuma.
„Lisaks oma tegevustele ja vajadustele vastavale reisikindlustusele soovitame kindlasti oma reis registreerida ka välisministeeriumi Reisi Targalt portaalis, kuna siis on ka riigil täpsem ülevaade, millistes võimalikes ohupiirkondades meie inimesed võivad viibida ja vajadusel neile otse juhendeid ja nõu anda,“ rõhutas Salva Kindlustuse reisikindlustuse osakonna juht Epp Ulfsak. Hinnanguliselt registreeritakse praegu keskmiselt kõigest 4% kõikidest reisidest.
