Täna, mil Eestis tähistatakse õpetajate päeva, on taas põhjust sellele ametile tavapärasest rohkem tähelepanu pöörata. Milline on erinevus sõnade “treener” ja “õpetaja” vahel? Võiks ju mõelda, et õpetaja tegeleb peamiselt teadmiste edasi andmisega, treener aga oma ala oskuste omandamisele suunamisega.
Igal sügisel, kui treeningutega liituvad uued koolieelikud ja just esimesse klassi läinud lapsed, kasutavad nad kõige sagedamini ka treeneri poole pöördudes sõna “õpetaja”, sest selle sõna välja ütlemisega on nad lasteaias ja koolis harjunud. Kindlasti ei pane ükski treener neile sellist pöördumist pahaks.
Eesti keeles on suure tõenäosusega haridussüsteemis treeneri (inglise keeles coach) mõiste kasutamine vähemlevinud kui ingliskeelses maailmas, kus ilma coachinguta ei toimu ammu enam midagi.
Kahtlemata on mistahes spordiala või eluoskuste treener oma õpilaste jaoks õpetaja. Suur osa treeningprotsessist koosneb sotsiaalsete oskustega tegelemisest. Nii on vaja treeningutega liitudes eri käitumisnorme, ühist tegutsemist, pingeolukordades toimetulekut ja näiteks saavutama õppimistki õppida.
Mingil põhjusel peetakse treeneriametit sageli õpetaja omast lihtsamaks ja vähemtähtsaks. Olen aastate jooksul pedagoogide käest korduvalt kuulnud, et mis treeneritel viga, nemad puutuvad ju lastega ju ajaliselt nii vähe kokku. Samas on treeningtunni ja koolitunni pikkus üldjuhul sama arv minuteid.
Usun, et vastutus, mis treeneriks olemisega kaasneb ei erine õpetaja ameti omast. Eelkõige soovib igaüks, et tema kasvandikest saaksid inimesed, kes endaga toime tulevad ja rahul olla oskavad.
Olgu ametinimetuseks treener või õpetaja, peame tundma rõõmu, et meie kätte on usaldatud parim materjal, kuigi see sõna kõlab veidi kummaliselt, maailmas – lapsed.
Mina isiklikult olen enda peamiseks ülesandeks treenerina võtnud õpetada lastele armastust jalgpalli vastu, olenemata sellest, kas sinna juurde saame kirjutame “T” või “Õ”.
Head õpetajate päeva kõigile!
Triin Vellemäe, noortetreener Läänemaa Jalgpalliklubis
