Lääne maakonna keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja võtab raamatukogupäevade puhul kokku Läänemaa maaraamatukogude ajaloost. Lisaks erialasele tööle on siinsetes raamatukogudes tulnud ette igasugust: Kullamaa kandis sai raamatukapp vene sõdurite toasoojaks; raamatukogud on majutanud küll sõdureid ja haavatuid, küll sõjapõgenikke; Läänemaa raamatukogus töötas kirjanik Visnapuu muusa; nõukogude inspektor ööbis raamatukogus ja lahkus sealt „laenatud“ mantliriidega jne.
Autor: Kersti Brant / Lääne maakonna keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja
20.-30. oktoobril tähistatakse üle Eesti raamatukogupäevi, korraldamise eestvedaja on 1923. aastal asutatud Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ). Läänemaalt kahjuks asutamise juures keegi ei osalenud. Raamatukogupäevi peeti esimest korda 1979. aastal kultuuriministeeriumi eestvõttel ja ERÜ abil 10. novembrist 10. detsembrini. 1991. aastal aega lühendati.
Muidugi oleks väga tore pidada ka raamatukoguhoidjate päeva! Nagu allpool kirjutatust näeme ja ise teame, on see palju nõudev amet.
Kui kirjasõna ja lugemisoskus on Läänemaal levinud juba mitusada aastat, siis avalikud ehk rahvaraamatukogud saavad oma tegevust mõõta 100 aastaga – kel mõni aasta rohkem, kel mõni vähem. Välja arvatud Karuse, kus loodi Eesti esimene maaraamatukogu 1842. aastal.
N-ö kinnisemaid või võõrkeelseid raamatukogusid oli Läänemaal küll varemgi, need olid siis kas kiriku, kooli või mõisnike erakogud.
Kroonikatest loeme, et Lihulasse ja Kullamaale ei lubatudki esimese küsimise peale avalikku raamatukogu luua. 1887. aastast on säilinud Lihula pastori abikaasa Maria Spindleri avaldus raamatukogu asutamiseks. Kuna aga Lihula raamatukogu tegutses enne loataotlust loata, alustati tema asutaja vastu kohtulikku juurdlust, kogu keelati.
1890. aastast on säilinud dokument, milles Vaikna vallakooli õpetaja J. Veidermann taotleb luba raamatukogu asutamiseks Kullamaa kihelkonnas. Saadi aga keelduv vastus, kuna õpetaja Veidermann tsaarivõimude jaoks poliitiliselt ebausaldatav oli.
Uus katse tuli 1894. aastal, vanad ajalehed kirjutavad: “Kullamaa õpetaja V. Kentman on oma kihelkonda prii(avaliku) raamatukogu asutanud, mis koguduse rahval vaba pruukida. Ta oli seda kogu täiendanud tuntumate Eesti tegelaste kirjatöödega. Ka peab see õpetaja pühapäevaõhtuti kirikumõisas koosolekuid, kus noorele rahvale õppetlikkusid kõnesid peetakse”.
Sellest kogust on säilinud üks raamat tänaseni. 1900. aasta 27. märtsi ajaleht Post kirjutab raamatukogu asutamise plaanist Kirbla kihelkonnas Vanamõisas (Läänemaal). 1901. aastal asutatud raamatukogu Noarootsi vallakooli juures Sutlepi vallas.
1901. aastal asutati Oru valla raamatukogu Linnamäel. Raha raamatute ostmiseks saadi Oru mõisaomanikult G. Riesenkampfilt. Raamatukogu (üks tuba, raamatukapp) asus Oru vallamajas.
Oru valla otsusest võis lugeda, et tuleb osta iseäraline kapp raamatute otstarbeks, köita esimesed raamatud (raamatud tulidki sel ajal raamatukogudesse köitmata poognatena).
1905. aastast on säilinud Nõva raamatukogu templiga „Edasi“ – tööliste jõulualbum.
Esimene rootsi raamatukogu Eestis kuulus Noarootsi Karskusseltsi juurde. 1907. aastal oli Noarootsi kihelkonnas neli rannarootslaste raamatukogu.
1907. aastal asutati Lihula Rahvaharidusseltsi raamatukogu. Ühendatud Seltside ruumides (eramajas Tallinna mnt 48) oli raamatukogul kasutada omaette ruum, raamatufond oli mõeldud peamiselt seltsi liikmetele. Raamatuid võis laenutada pühapäeviti, lugemistuba oli avatud iga päev. 1907. aastal asutati ka Lihula Rahvaharidusseltsi Massu Haruselts. Seltsi ülalpidamisel oli avalik raamatukogu, mis asus Hanila algkoolimajas ja sisaldas 1123 köidet.
1910. aasta – riigivolikogu võttis vastu määruse, mille järgi koolinõukogudel oli õigus rahvalikke ettelugemisi pidada ning lugemistube ja raamatukogusid asutada. 1910. aastal asutati Noarootsi Põllumeeste Seltsi raamatukogu Paslepa vallas. Samal aastal moodustati Lääne-Nigula Rahvaharidusselts, mis asus kohe raamatukogu rajama. Sellel teemal kirjutas “Olevik” (1910, 5. sept): „Nõue – kõrts kinni! Asutatakse raamatukogu ja haridusselts.”
1911. aastal saadi kuberneri luba avaliku eestikeelse raamatukogu asutamiseks Oru (Linnamäe) rahvale. Raamatukogu asus Priguldil, augustiks oli kogus 199 raamatut ja selle hooldajaks oli kaupmees J. Viilman. Kui ta 1916. aastal sõjaväkke läks, toodi 300 raamatuga kogu 1917. aastal Orule. Kirjutatud on, et Kullamaa Hariduse Seltsi raamatukogu põletati 1917. aasta talvel kapi lahti murdmise teel väikses raudahjus, soojenduseks Drvinski polgu kuulipildujate roodu poolt.
1918-1921 – Eesti aeg. 1918, 25. veebruar: Pika Hermanni torni heisatakse sinimustvalge lipp. Koolides loeti ette „Manifest Eesti rahvale”. Detsembris tunnistati Eesti Ajutise Valitsuse määrusega õpilaste emakeel õppekeeleks kõigis Eesti koolides.
1. septembril 1919 teatatakse haridusministeeriumi rahvahariduse osakonnale, et Martnas lugemislauda ega raamatukogu ei ole, kuid vallavalitsus peab väga vajalikuks nende asutamist. Raamatukogu loodeti asutada juba oktoobris-novembris, kuid ruume ei leitud. 1920-ndal siiski rahvaraamatukogu Martnas avati.
1919. aasta: „Sinalepa vallavalitsus teadustab, et Sinalepa vallas on vallamaja ruumides Ridali Põllumeeste seltsi poolt üleval peetav maksuta raamatukogu, ruumisi lugemislaua ja raamatukogu jaoks, samuti ka kõnekoosolekute ja ettelugemiste jaoks võib saada. Valla piiratud sissetulekuid silmas pidades pole vallavalitsusel raamatukogu sisseseadmise jaoks mitte võimalik summasi määrata.“
1920. aastal asutati juba Sinalepa Avalik raamatukogu Sinalepa Algkooli juures, laenutajaks olid õpetajad. 1919. aasta 29. mai on märgitud Vatla raamatukogu (Paatsalu vald) avamise päevaks. Raamatukogu oli kõigile soovijaile, asus kooliõpetaja korteris. Raamatukogu asupaigast kõige kaugema lugeja elukohani oli seitse versta. Raamatukogu juures ei olnud lugemistuba. Raamatukogu oli alati avatud. Lugeja võis raamatut oma käes pidada üks kuu, ülemäära aja eest trahvi ei nõutud. Lähemad raamatukogud ümbruskonnas Hanila Hariduse Seltsi raamatukogu ja Lihula Hariduse Seltsi raamatukogu. 1931. aastal möllas Läänemaal äikesetorm, pikselöögist süttinud Paatsalu haridusseltsi raamatukogu hävis.
1920.-1930. aastatel ehitati kokkuhoiu mõttes palju avalikke hooneid, sh koolimaju ümber. Sellest ajast on teada, et Taebla koolimajas oli õpetajate tuba ühtlasi ka raamatukogu. 1919. aastal asutati Vormsis rootsi- ning 1924. aastal eestikeelne raamatukogu, mis asus kooliga ühe katuse all.
1921. aastal loodi Palivere Haridusselts, mille töö käigus tekkis vajadus rahva valgustamiseks jagada neile raamatuid. Nii sai alguse Palivere rahvaraamatukogu. Kogu hoiti esialgu kohalikus koolimajas ning seda sai külastada kahel päeval nädalas korraga kaks tundi. Palivere Haridusseltsi raamatukogu esialgne fond moodustati põhiliselt annetuste teel ja kohaliku valla toetusel.
Tuudi Liiva raamatukogu avati seltsi „Leek“ eestvedamisel 1927. aasta aprillis. Üheks oma kogu loomise põhjuseks oli, et Lihula raamatukogust ei saanud „nõutumaid raamatuid kätte“. Kuigi kirjasõna väidab, et Läänemaal olid suurimad Haapsalu ja Lihula raamatukogu.
1922. aasta alguseks oli Riigi Statistika Keskbüroo andmetel Eestis registreeritud kokku 559 raamatukogu. Maal olevad raamatukogud jäid raamatute hulga poolest kaugele maha linna omadest. Keskmiselt oli ühe maaraamatukogu kohta 320 raamatut, linnas aga 2070.
1921. aasta lõpuks oli 93 raamatukoguseltsi 6561 liikmega. Kõige rohkem seltse oli Tartumaal – 23, Lääne- ja Saaremaal ainult üks.
1922. aastal jätkas ministeerium raamatukogude võrgu loomist, avades uusi ja võttes võrku seltside poolt asutatud raamatukogusid. Aasta lõpus oli raamatukogude võrgus 447 rahvaraamatukogu.
1923. aasta mais ilmunud esimene ajakiri “Raamatukogu” kirjutab: “Maakonnavalitsuste eelarvetes on küll toetussummad raamatukogudele olnud, kuid need on kõrgemate asutuste poolt sealt maha kustutatud. Raamatukogude majanduslisi kulusid riik kannud ei ole ja ei ole saanud ka ruumisid raamatukogudele muretseda. Cand. phil. Fr. Puksoo: Ilma raamatukoguhoidjata ei ole raamatukogu ja raamatukoguhoidmine pole mitte ainult teadus, vaid ka kunst. Rahvaraamatukoguhoidjalt nõutakse palju suuremat vastutulelikust, suurt inimesearmastust ja inimesetundmist — üldse seda, mida nimetatakse kunstiks inimestega ümber käia. Raamatukoguhoidja peab olema rahvakasvataja. Küsimuse peale: missuguste teadusharudega peab raamatukoguhoidja tuttav olema, tuleb vastata: kõikidega. Raamatukoguhoidja olgu entsiklopedist, niisama kui ajakirjanik või riigitegelane. Pearõhku tuleb siiski panna raamatukoguhoidjal humanitaar-teaduste peale. Kõige pealt peab ta hästi tuttav olema kultuuri, ajalooga, kirjanduse, kunsti ja usuküsimustega, peale selle mõtteteadusega, majandusteadusega ja sotsiaalküsimustega. Ta peab tundma nii võrra iga asja, tal peab niipalju teaduslist teravmeelsust olema, et iga teaduslist küsimust lahendada ja iga küsimuse kohta vastavat raamatut juhatada võiks.”
1925. aastal jõustus Eesti Vabariigis avalike raamatukogude seadus, mis kohustas omavalitsusi raamatukogusid avama ja ülal pidama. Selle seaduse eelnõu autoriks oli Kullamaa mees Al. Veidermaa, kes esitas selle haridusministeeriumi kaudu riigikogule.
1928. aasta ajaleht kirjutab: “Puudused Läänemaa raamatukogudes. Viimasel ajal on hakatud maale raamatukogusid asutama ja endiseid kogusid täiendama. Kaunis tihe võrk on maakonnas raamatukogudega olemas, ka lugejatest ei ole puudu, tihti ei saa raamatukogu kõiki lugejate soove täitagi, eriti sügisel ja talvel, kus inimestel rohkem aega. Kuid ühekülgseks kipuvad meie raamatukogud jääma, sest igal pool pannakse pearõhku ainult ilukirjanduslikkudele teostele, iseäranis pikematele sensatsioonromaanidele, kuna teaduslisi raamatuid õige harva leidub. Meie maa tähtsaim tööharu, põllumajandus, on maaraamatukogudes vaeslapse osas. On ju mõnel raamatukogul põllumajanduse kirjandust mõned eksemplarid, kuid needki vananenud. Eestis on just viimasel ajal ilmunud head põllumajanduslist kirjandust, mis rahvale väga tarvilikuks osutub.”
1931, “Vabaharidustöö”: “Avalike raamatukogude seisukord Läänemaal. Lääne Maakoolivalitsuse ja Eesti Haridusliidu ühisel korraldusel 17. mail s.a. alanud Läänemaa raamatukogude revideerimine ja instrueerimine, mida toimetas liidu haridusinstruktor, lõppes 10. juunil. Instruktori aruandest selgub, et Läänemaal on avalike raamatukogude võrgus üldse 51 raamatukogu tarvitamise punkti. Läänemaa pindala 4780 ruutkilomeetrit, 75 991 elanikku, s.t. 1 raamatute laenutamise punkt 94 ruutkilomeetrile ning 1490-ne inimese kohta. Seda võrku ei saa pidada küllalt tihedaks. Revisjoni protokollilehed näitavad, et 50% on seesuguseid raamatukogusid, kus lugejail tuleb käia 20-30 km. Oleks väga vajalik jõudu mööda raamatute laenutamise punktide arvu suurendada ja raamatukogu osakonnad muuta iseseisvaks raamatukogudeks. Läänemaa avalikest raamatukogudest on 70% mitmete kultuurhariduslike organisatsioonide, ülejäänud 30% omavalitsuste ülal pidada. Raamatukogu hoidjaist 55% alg- ja 45% keskharidusega, viimased õpetajad enamikus. 35% on lõpetanud 3-päevalised raamatukogunduse kursused. 45% saab oma tegevuse eest rahalist tasu. Nendest 35% seltside ja 65% omavalitsuste poolt ülalpeetavate raamatukogude hoidjad. Lugejate arv kõigub 30 ja 200 vahel. Lugejate arv oleneb raamatukogu reklaamimisest loengutel, kirjandusõhtute, rahva-koosolekute kaudu, mis sünnib eranditult seltside raamatukogudes. Paljud vallad määravad avalikele raamatukogudele toetust väga vähe. Arvestatakse ainult seaduses ettenähtud 2 senti elaniku kohta, mis läheb kirjanduse soetamiseks. Omavalitsuse ja seltsi vahel puudub leping avaliku raamatukogu ülalpidamiseks 94% raamatukogudest. Soovitava kirjanduse %, mille kindlaks määramisel võeti aluseks Eesti Haridusliidu poolt koostatud ning kirjastatud „Soovitavate raamatute nimekiri”, kõigub 70 ja 95% vahel.”
1938. aasta Lääne Elu, 22. veebruar: “Haridusministeeriumi koolivalitsus otsustas tunnistada kümme Läänemaal tegutsenud raamatukoguhoidjat kutseõiguslikuks, teiste hulgas ka Kullamaa raamatukogu juhataja Jüri Uustalu ja Liivilt Joh. Tuisk.”
1938, 8. juuli Lääne Elu: “Mida loeb läänlane. Neil päevil valmistas Lähtru valla avaliku raamatukogu juhatus kokkuvõtte raamatukogu tarvitamise kohta. Sellest nähtub, et kõige loetavamaks raamatuks oli Tammsaare „Tõde ja Õigus”, teisel kohal Gailiti „Jsade maa”, kolmandal A. Jakobsoni „Waeste Patuste alev”.
1939: Raamatukogud ja koolid said kirjandust. Lääne maakoolivalitsus sai koolidele ja raamatukogudele väljajagamiseks annetusena raamatuid haridusministeeriumilt ja teistelt asutustelt. Veel sai maakoolivalitsus 60 eksemplari raamatut A. Murakin „Ülevaade Ungari kirjandusest”. Raamatute annetajaks on Ungari konsulaat. Tallinna Õpetajate Seltsi poolt on koolidele väljajagamiseks annetatud 70 eksemplari raamatut „Ühistöö”.
1939/1940: Läänemaal ühele raamatulaenutus-võimalusele (raamatukogud + raamatulaenutuspunktid) tuleb keskmiselt elanikke 1939. aastal 868, 1941. aastal 548. Laenutuspunktides tuleb üks raamatulaenutus rutkilomeetri pindalale 1939. aastal 75, 1941. aastal 41,0. (“Hariduse rahvakomissariaadi teataja”, 1941).
1940/1949: Kogu eesti rahvale palju kannatusi ja katsumusi toonud aeg. 1939. aastal saabuvad esimesed Nõukogude vene väeosad Eestisse. Algab Eesti okupeerimine. Mitmed koolimajad, milles ka raamatukogud, rekvireeritakse vene sõjaväele.
1940. aastal saab J.Varese rahvavalitsuse haridusministriks kirjanik Johannes Semper. 1940. aasta 16. august: haridusminister Johannes Semper annab käsu moodustada keelukomisjon kirjanduse kõrvaldamiseks raamatukogudest.
25. august: moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus saab hariduse rahvakomissariks ajakirjanik ja poliitik Nigol Andresen. 28. augustil annab N. Andresen käsu kõrvaldada hulganisti raamatuid, sh M. Metsanurga, A. Gailiti, R. Rohu, J. Poska, A. Piibu, H. Raudsepa, J. Sütiste, J. Jaigi, A. Mälgu, K.A. Hindrey kõik teosed.
18. septembril hakkab ilmuma ELKNÜ keskkomitee häälekandja Noorte Hääl, ilmuvad ajakirjad Nõukogude Kool ja Nõukogude Õpetaja. Rõudes algas 1940. aastal sõjaväe lennuvälja ehitamine, buldooserite ette jäi 35 ehitist. Martnas tapeti kooliõpetaja ja raamatukoguhoidja Aguraiuja.
Raamatukogud allusid Läänemaa TRSN Täitevkomitee Haridusosakonnale. Kogus ei tohtinud olla patriootilise kallakuga trükiseid, aga hävitamisele kuulusid ka mitmed Tammsaare teosed, Vilde „Raudsed käed” jt. Ennesõjaaegne Eesti kirjandus pidi kaduma. Nõuti vene keele kursusi, sõnalist propagandat nii puuduliku kirjaoskuse likvideerimiseks kui ka külvikampaania edukaks läbiviimiseks.
Raamatukogud said uue korra (nõukogude) ideoloogiat kandvaks ja propageerivaks asutuseks. Seoses haridus-, kultuuri- ja heategevuslike seltside tegevuse lõpetamisega 1940. aasta lõpus anti nende raamatukogud valdavalt üle kohalikele koolidele. Koolides majutati erinevatel aastatel eri võimu põgenikke või sõdureid.
1940. (kodanliku) ja 1941. аaata (nõukogude) rahvaraamatukogude võrkude võrdlus Läänemaal: 1. aprill 1940: rahvaraamatukogusid 50, laenutuspunkte 26 (1. aprill 1939). 1. jaanuar 1941: rahvaraamatukogusid 50, laenutuspunkte 43. 1942. aasta: rahvaraamatukogusid Läänemaal 67, ehk 17 rohkem kui 1940. aastal, laenutuspunkte 53 (1. aprillil 1939 oli neid pea poole vähem ehk 26).
1941-1944, jälle Saksa aeg. Muuhulgas koolides saksa keel ja nt Tuudi kooli kohustati sakslastele ravimtaimi korjama. 1942. aastal oli rahvaraamatukogusid Läänemaal 67 ehk 17 rohkem kui 1940. Laenutuspunkte 53, 1. aprillil 1939 oli neid pea poole vähem ehk 26.
Saksa ajal (1943) ilmub NKVD poolt 1941. aastal mõrvatud koolijuhataja ja kirjaniku, Läänemaaga seotud Jüri Parijõe raamat „Teotahtelised poisid” 30 noorsoojutuga.
1944. aasta märtsipommitamise järel majutati Kullamaal Silla kooli mitu peret Tallinnast, see lõpetas Sillal nii kooli- kui ka raamatukogutöö novembrini. Kullamaa Haridusseltsi nimega varustatud templit kasutati rahvaraamatukogus trükiste tembeldamisel 1950. aastani.
Sõja ajaks katkes enamike raamatukogude töö, mõned raamatukogud hävitati, teised tassiti laiali. 1944-ndast alates hakati raamatukogusid taas avama, korrastama, uue võimu jaoks ideoloogiliselt sobimatust kirjandusest puhastama ning sobivamaga varustama. Näiteks teostega J. Kärneri „Suur Oktoober”, Marxi-Engelsi „Kommunistliku partei manifest”, Kalinini „Kommunistlikust kasvatusest” jne.
Raamatukogud müüsid raamatudekaadi ja põllumajanduskirjanduse hoogtöö kuul raamatuid. Näitlikus agitatsioonis olid aukohal loosungid, aeg-ajalt korraldati ka raamatuväljapanekuid, populaarsed plakatid olid „Vilja riigile!”, „Abiks kolhoosnikule” jms.
1948. aastast on teada, et raamatukogud kataloogisid uute juhendite järgi. 1949. aasta sügisel, EKP KK otsuse ja haridusministeeriumi korralduse alusel toimus kahekuuline bolševistliku raamatu levitamise hoogtöökuu, ka Läänemaa raamatukogud tegid selle kaasa.
1950-ndate lõpul hakati raamatuid avariiulitele paigutama. Et viia lugemisvara töökohtadele ja töörahvale lähemale, avati laenutuspunkte ja rändkogusid, jõukamad said muretseda biblio- ehk raamatubussi.
1950-ndatel seisnes raamatukogutöö järgmises: kartoteegi pidamine, algul tuli ise kirjutada, hiljem hakati kaarte saatma, raamatute põhinimekirja kandmine ja tembeldamine, kirjandust tutvustavate väljapanekute tegemine, vestlusringide, kirjandusõhtute ja ettelugemiste korraldamine, bibliograafiliste ülevaadete tegemine, plakatite ja loosungite kirjutamine, kolhoosile diagrammide tegemine, agiitpunktides ajalehtede ja ajakirjade väljapanekute tegemine.
26. septembril 1950 likvideeriti ajalooliselt väljakujunenud administratiivne-territoriaalne jaotus. 13 maakonna ja 233 valla asemele moodustati 39 maarajooni, mis jagunesid 636 külanõukogu piirkonnaks. Haapsalu, Hiiumaa, Märjamaa ja Lihula said omaette rajoonideks.
6. novembrist 1950 hakkas ajalehe Läänlane asemel ilmuma ajaleht Stalinlikul Teel. Ajaleht Stalinlikul Teel, 1950, 16. nov: “Kultuurhariduslikud asutised valimiskampaanias. Rahvamajade ja raamatukogude juurde koondus laialdane aktiiv — agitaatoreid, isetegevuslasi. Mitmed rahvamajade ja raamatukogude juhatajad sisustasid aktiivi abil agitatsioonipunktid, moodustasid agitatsioonibrigaade isetegevuslastest ja agitaatoreist. Linnamäe raamatukogus viibib alati rohkesti lugejaid, ümbruskonna kolhoosnikuid ja teenistujaid, kes vaatlevad huviga raamatukogus korraldatud valimiste eelset raamatute näitust. Maitsekalt ja nägusalt korraldatud raamatunäitus on suureks abiks kõikidele, eriti aga agitaatoreile selgitustööks vajaliku kirjanduse leidmisel ja kätte juhatamisel.”
1954, 26. jaanuar Stalinlikul Teel: “Tähtsat kohta meie küla kultuurielus etendavad raamatukogud. NLKP Keskkomitee septembripleenumi otsuse selgitamine, põllumajandusteaduse saavutuste propageerimine, kolhoosnikute üha kasvavate kultuuriliste nõudmiste rahuldamine — need on praegu maaraamatukogude peaülesanded. Meie rajooni raamatukogusid on viimase aasta jooksul täiendatud enam kui 12 000 eksemplari uudisteosega. Praegu on rajooni kolhoosnikute kasutada 24 raamatukogu ligi 80 000 raamatuga, 1953. a. jooksul laenutas 4300 alalist lugejat ligi 100 000 eksemplari kirjandust. Raamatukogu juhataja peab arvestama raamatute tutvustamisel laenutajate huvi ühiskondlik-poliitilise kirjanduse vastu. Keskmiselt on Variku, Oru ja Kiideva raamatukogu iga lugeja kohta laenutatud vähem kui üks ühiskondlik-poliitiline teos. Miks nii vähe? Risti raamatukogu poliitilise kirjanduse fondi kasutatakse 12 korda rohkem kui Oru raamatukogus. Uue töötaja kasvatamiseks arvatakse piisavat igakuulistest seminaridest ja paaripäevasest praktikast rajooni raamatukogus. Täiesti on aga kasutamata niisugune kasvatusvahend, et uus töötaja saadetakse vähemalt nädalaks või paariks praktikale mõnda paremasse külaraamatukogusse.”
1950/1960 aastate kirjanduse saatelehtedelt võib näha, et Kultuurhariduslike Asutuste Valitsuse poolt saadetud raamatute nimekirjades on enamuses poliitilise sisuga brošüürid, jätkväljaanded (Võitlev Sõna, Küsimused ja Vastused), põllumajanduslik tarbekirjandus (nt. suhkrupeedi, maisi ja tatra kasvatamise juhised), repertuaarilehed, noodid (Laulge kaasa!) jne. Ilu- ja lastekirjandust on kogudes vähe.
Lisaks Eesti autoritele ilmus sõbralike vennasrahvaste ja sotsialismimaade autorite teoseid, vähesel määral kapitalistlike maade kirjandust. Ajutise tähtsusega brošüüridena saabusid ajakirjad Kino, Ekraan, Kunst, Siluett, Rigas Modes ja veel Tähtpäevade Kalender raamatukogudele.
Haapsalu rajooni keskraamatukogu sai kirjanduse Tallinna bibkollektorist, maaraamatukogud tõid omakorda raamatuid rajooni keskkogust või toodi need sealt kohalikega kokkuleppel kohale (süsteem töötas veel ka 2000-ndatel).
1958. aastal asus Paliveres tööle erialaharidusega raamatukoguhoidja Tallinna kultuurharidusala koolist. 1959. aasta 17. novembri Töörahva Lipp kirjutab võidukalt: “Peaaegu igal nõukogude perekonnal on oma raamatukogu. Samas tõdetakse rahvaraamatukogude tähtsust poliitilise teavitustöö läbiviijana. „Kongressi järgsel perioodil on meie rajooni raamatukogud saanud juurde ligi 4000 raamatut. Pürksi ja Sutlepa raamatukogud on saanud uued ruumid. Piirsalu, Kiideva jt. elanikud on enamus ka lugejad. Hästi on korraldatud raamatute propaganda Palivere, Võnnu, Lähtru jt. raamatukogudes. Visalt võetakse kasutusele uusi vorme. Nii on seni avariiuleid kasutama hakatud ainult Pürksi, Kiideva ja mõnes teises raamatukogus.”
1958. aastal täiendas raamatukoguhoidja Tuleviku kolhoosi seafarmi puhketoas näitagitatsiooni lauakest, Nõva raamatukoguhoidjal tuli koostada kolhooside vahelise kevadkülvivõistluse graafikut, 1960-ndal aga pidas Asuküla raamatukogu kalapüügigraafikut, kodukolhoosi Aurora peamiseks tegevusalaks oli kalapüük.
1961. aastal liitusid Lihula rajooni kaheksa külaraamatukogu Pärnu linnapiirkonnaga. Linnades moodustati kultuuriosakondi, mille alluvusse kuulusid ka raamatukogud.
1961. aasta 2. veebruari Töörahva Lipp kirjutab, et maaraamatukogude aruanded on väga sarnased ehk igavad, raamatute ja lugemise propageerimiseks tehakse vähe üritusi. Võrreldes 1959. aasta statistikat 21 raamatukogus, selgub, et 11-s on näitajad langenud, kuues kogus peetakse näitajate langemise põhjuseks juhataja puudumist.
Kirjutatakse Variku ja Vanaküla-Tuksi ühendatud raamatukogust. K. Õismaa kirjutab, et väga palju raamatuid seisab, leidmata kordagi kasutust ja et on perekondi, kus ükski liige raamatukogu ei kasuta.
1961, septembris ilmub esimene juhend eesti keeles kooli raamatukogu töötajatele. Maaraamatukogudel olid rändkogud. Kullamaa külaraamatukogu juures töötas alates septembrist 1963 rändraamatukogu nr 1 kolhoosis Viisnurk (Üdrumal). Raamatuid vahetati rändkogus kord kuus. Raamatute arvestust peeti rändraamatukogu raamatute arvestuse vihikus. Rändkogu moodustati ka Kullamaa haiglas, mis töötas veel 1970. aastate lõpus. Laenutasid nii haiglatöötajad kui ka haiged. Raamatukogude töös pidi jälgima üleriigilisi tähtsaid sündmusi, nende järgi kavandati raamatunäituste koostamist ja raamatute propageerimist lugejatele.
1964. aastal pandi rajoonide keskraamatukogudes alus metoodilisele tööle.
1967: Suure Oktoobri revolutsiooni 50. aastapäev – raamatukogudelt oodati muidugi vastavasisulisi näitusi ja üritusi. Lenini, Stalini teoseid oli kohustuslik lugejatele kaasa anda. Sellest aastast hakkasid raamatukogud pidama kahte päevikut: „Raamatukogu päevik“ ja „Lasteraamatukogu päevik“, sisse kanti laenutused ja üritused. Moodustati Haapsalu rajooni vahetusfond, asus Piirsalu koolimajas, ja sinna said maakogud ära anda üleliigsed eksemplarid, nt Ridala raamatukogu viis Piirsallu 2403 eksemplari. Valmistati ette viiepäevasele töönädalale üleminekut riigis. 1970-ndatel toimusid ühised kahepäevased koolitused Hiiu-, Saare- ja Läänemaa raamatukoguhoidjatele.
1971-1975 toimus tsentraliseerimine. Muutus kogu rahvaraamatukogude süsteem ja töökorraldus. Igas rajoonis moodustati keskraamatukogu, mida juhtis direktor ja kus töötas metoodik, kes juhendas maaraamatukoguhoidjaid. Läänemaal tegutses Piirsalus omamoodi „hoiuraamatukogu“, kuhu koondati maakonna kogudest liigsed eksemplarid.
Seoses rahutustega sotsriikides tugevdati elanike ideoloogilist kasvatustööd, eriti noorte ja ka laste hulgas. Nõuti poliitilise kirjanduse soovitamist-laenutamist, soovitusnimestike koostamist. Õpilased ja üliõpilased pidid lugema NLKP kongresside ja pleenumite materjale ja muud poliitilist kirjandust. Ka anti käsk hävitada nende autorite, kes olid „hüpanud” välismaale, teosed, näiteks Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust” (ilm.1963).
Ilmusid Glavliti keelatud kirjanduse nimestikud, ka jooksvalt kaasajal ilmunud kirjanduse kohta. Kui autor oli millegagi eksinud nõukogude võimu vastu, läks tema looming keelu alla. Lugejate jaoks tulid värske õhuna noored luuletajad Jüri Üdi, A. Ehin, Ave Alavainu jt. Proosas E. Vetemaa, A. Valton, Mati Unt jt. Järjekorraraamat oli H. Kiige populaare „Tondiöömaja”. 1978: A. H. Tammsaare 100. juubeliaasta. Sel puhul oli Kullamaa lugejate ees Haapsalu raamatukogu poolt teostatud kirjanduslik kohus. Vaagiti Tammsaare „Elu ja armastuse” peategelaste Irma ja Rudolfi elu.
1980. aasta suursündmuseks olid olümpiamängud Moskvas ja olümpiaregatt Tallinnas. Need sündmused tõid huvi kasvu spordikirjanduse vastu. Aga kõige selle juures ei tohtinud ära unustada tähtsaid sündmusi suurel kodumaal: 110 aastat V.I. Lenini sünnist, 40 aastat ENSV-d, 60 aastat ELKNÜ-d ja EKP-d, 35 aastat võidust Suures Isamaasõjas. Aprillis ühiskondlik-poliitilise kirjanduse propaganda kuu. Deviis – Lenini ideed elavad ja võidavad.
Lugejate seas kujunes väga populaarseks S. Anniko raamat „Rusikad”, mis raamatukogudes lausa “ära loeti”. 1984 11. oktoobril toimus Tuudil, Haapsalu rajooni parimas raamatukogus (2. koht Ridala), Haapsalu ja Hiiumaa raamatukogutöötajate ühine seminar. Esinesid Tõnu Ots, Ivi Tingre.
1.-13. aprill 1985 toimusid Tallinnas vabariiklikud raamatukogutöötajate kursused, millest võtsid osa 28 inimest kõigist rajoonidest. Haapsalu rajoonist oli suunatud kursustele E. Kalde Kullamaalt. Loenguid pidasid V. Ladva, V. Miller jt. Kursused lõppesid lõputööga, mida hinnati viieliikmelise komisjoni poolt vastavalt üldhariduslikus koolis kehtivale hindamissüsteemile.
1988. aasta sündmused ei jätnud mõju avaldamata inimeste meeleolule ega ka raamatukogutööle. Ajakirjandus muutus probleeme kajastavamaks, põnevaks… Samal aastal taasasutati Eesti raamatukoguhoidjate V kongressil Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ). 1988 juunis said rajoonilehed tagasi endised nimed (Haapsalu rajooni ajalehest “Töörahva Lipp” sai “Läänlane”), 1989 13. juulil hakkas uuesti ilmuma ajaleht “Lääne Elu” ja asutati Roheliste liikumine.
1989. aasta 24. veebruaril heisati Tallinnas Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp, Balti keti aasta. Uutmistuuled oli raamatukoguski tunda. Möödas oli aeg, mil raamatukoguhoidja tõmbas lugejakaardi ülaserva punase pliiatsiga kriipsukesi, mis pidid näitama poliitilise kirjanduse loetavust, kui palju Lenini teoseid või tema kohta kirjutatut on loetud. Maaraamatukogudes võeti jälle kasutusele inventariraamatud, vahepealsete aastate teavikud olid arvel Haapsalus keskraamatukogu arvestuskataloogis.
1990. aastal nimetati senised rajoonid ümber maakondadeks. Kohaliku omavalitsuse kanda jäid tööjõu- ja raamatukogude ülalpidamiskulud, keskraamatukogu ülesandeks sai komplekteerimine kogu maakonnale ja metoodiline juhendamine. 1990-ndatel jõudis Läänemaa raamatukogudesse väliseesti kirjandus, sest paguluses elavad eestlased saatsid oma kogusid sünnimaale.
1992: Eesti Vabariigi määrusega reorganiseeritakse senised eraldi olevad haridusministeerium ja kultuuriministeerium ühiseks haridus- ja kultuuriministeeriumiks. Raamatukogunduse arengu ja paljude rahvaraamatukogude püsimajäämise seisukohalt oli taasiseseisvuse algusaastatel oluliseks sammuks raamatukoguseaduse väljatöötamine ja selle vastuvõtmine 1992. aastal, 22. aprillil (T. Valm 2002). Rahvaraamatukogude andmine kohalike omavalitsuste omandisse ilma seaduseta oleks lõppenud paljudele raamatukogudele likvideerimisega.
1992. aastal vastu võetud rahvaraamatukogude seaduse alusel hakati raamatukogusid rahastama riigieelarvest, kohaliku omavalitsuse eelarvest, enda teenitud vahenditest ning annetustest. Külanõukogud said valla staatuse, muutusid ka alluvussuhted. Maakonna külaraamatukogud läksid üle oma-, vallavalitsuste haldusse. Eesti kroon tõi inimestele palju rõõmu, mida väljendati ka raamatukogus käies. Uus aeg tõi aga kaasa ka uusi muresid. Uut kirjandust ei ilmunud veel väga palju nimetusi, aga raha oli vähe, et ilmuvaidki osta. Milliseid raamatuid ja kellele komplekteeriti? Krimijutud, enimloetavad naistekad jne. Nn naistekad ja krimkad olid halva köitega, lagunesid kiiresti.
2. novembril 1992. aastal kuulutati välja esimese Steni Roosile pühendatud muinasjutuvõistluse tulemused.
Algas rahvaraamatukogude automatiseerimine (Liivi raamatukogu sai internetiühenduse ja arvuti alles 2003). Eestis võeti kasutusele Soome raamatukoguprogramm Kirjasto 3000 ja alustati kogu saabunud kirjanduse sisestamist e-kataloogi.
Läänemaa maaraamatukogud said tasapisi töötaja arvutid. 1996. aasta kogude komplekteerimise analüüsist: Läänemaal 20 külaraamatukogu, omavalitsustelt kokku raamatute ostuks eraldatud 258, 9 tuhat krooni. Kogude paigutamiseks võeti kasutusele rahvusvaheline liigitussüsteem UDK. Avatud Eesti Fond toetas internetipunktide avamist vabariigi raamatukogudes, tekkis AIP – avalik interneti punkt. Maaraamatukogud tegid koostööd rahvamajade, koolide, lasteaedade, seltside, muuseumidega.
28.-30. juulil 1996 toimus Taeblas ERÜ maaraamatukogude sektsiooni seminarlaager, kus arutati ka komplekteerimisega seotut. Rahvaraamatukoguhoidjate töötasu oli piinlikult väike. SEMSi (Sidney Eesti Muinsuskaitse Selts) 1997. aasta raamatusaadetis (6 kasti) Austraaliast Läänemaale. Raamatutele lisaks ajakirja Triinu 95 numbrit. Vatla raamatukogu näiteks sai raamatud “Tuulest tuulde” II osa, “Ja sõdurid laulavad” 1, 2. osa, Rajamaa „Balsameeritud elu“, “Viimne veerand veini” 1.,2. osa , Aino Kallase “Leiuretkedel Londonis” ja “Seitse neitsit”, A. Sepp „Võõra kutse“ ja “Tõotatud maa”, August Mälgu “Jumala tuultes”, “Külaliseks on ootus”. Virtsu sai raamatud “Talu tütar”, Björson „Mary“, O.Luts „Iiling“, “Kaarnakünka”.
19998: Muudetud ja täiendatud Rahvaraamatukogu seadus, 12. 11. 1998. Päevakorral olid kutseeksamid ja täienduskoolitused. Lääne maakonna keskraamatukogu sõlmis vallavalitsustega lepingud, mille alusel eraldati raha teavikute komplekteerimiseks ja rakendusmaterjalide soetamiseks oma valla raamatukogudele, samuti teenuste kulutused, seminaride, õppesõitude jms. korraldamiseks. Peeti koos vallavanematega ühiseid nõupidamisi raamatukogude komplekteerimise teemal. Ja raamatud olid kallid ning palgad väikesed, eriti Läänemaal.
2000. aasta “Kauni kodu” auhind määrati Läänemaa ühiskondlikest hoonetest Risti raamatukogule. Autasu kätte ulatades sõnas president Lennart Meri: ”Tore, et just raamatukogu on selle tiitli vääriline.”
Pärast konkurssi kirjutati Risti raamatukogust ajakirjas „Maakodu“ 2000/4 ja pilt Risti raamatukogust ilmus ajakirja “Raamatukogu” novembrikuu numbri esikaanel. Aastal 2001 oli Lääne maakonnas 20 külaraamatukogu ja Lihula Linnaraamatukogu.
Lääne maakonnas oli 28 248 elanikku, neist külaraamatukogude lugejaid 16 294. Aastal 2004 oli maakonnas 23 rahva- ja Koluvere hooldekodu raamatukogu. Läänemaa raamatukogude oli arvel 387 478 teavikut, lugejaid kokku 11 065, hõlve 38,1%. Avati Läänemaa koduloo andmebaas internetis, maaraamatukogud ühinesid programmiga URRAM.
2004. aastal liitusid laivõrguprogrammiga 7 raamatukogu – Kirbla, Lihula, Metsküla, Tuudi, Noarootsi, Oru ja Ridala. Avaramad ruumid lasteaiamajas sai Kõmsi raamatukogu.
2005. aastal esitati vabariigis raamatukogude statistiline aruanne esimest korda elektrooniliselt. Oktoobris Eesti Kirjanike Liidu kirjandustuur Kullamaal ja Haapsalus.
2010-ndate väljarändamine, eriti maapiirkondadest. Raamatukogusid puudutas teeninduspiirkonnast inimeste lahkumine väga. Esiteks vähenesid valla sissetulekud ja võime raamatukogusid vajalikul tasemel ülal pidada. Teiseks vähenes seoses elanike arvu vähenemisega otsene riigipoolne rahastus raamatukogude komplekteerimiseks. Vähenes lugejate arv.
4. mail 2010 toimus Risti raamatukogu pidulik avamine uutes ruumides (koolimajas).
2011: Vabariigis hoogustus valla keskraamatukogude moodustamine näilise kulude kokkuhoiu eesmärgil, mitte alati see ei õnnestunud ja ei tähendanud ka teenuse kvaliteedi paranemist. Kooli- ja rahvaraamatukogu ühendamist kiirendas 2011. aasta koolivõrgureform. Läänemaal ühinesid aastate jooksul Nõva, Risti, palju hiljem Vormsi kooli- ja rahvaraamatukogud.
2013: Lääne maakonnas töötas 39 raamatukoguhoidjat, neist 8 erialase kõrg- ja 5 erialase keskharidusega töötajat. Maaraamatukogudes töötas üks töötaja, kes täitis juhataja, kütja, koristaja kohustusi. Puhkuste ajal asendajaid polnud ja raamatukogud olid suletud. Võrreldes 2012. aastaga sai sama komplekteerimissumma eest 2013. aastal osta 173 teavikut vähem.
Järjepidevalt kasutatakse komplekteerimiseks soodusmüüke ja -pakkumisi raamatukogudele. Vähemolulised ja sisult väheväärtuslikud raamatud ostetakse peamiselt sooduspakkumiste kaudu. Sisust lähtuvalt on kogude kujundamine olnud samuti stabiilne. Läänemaa raamatukogud töötavad kahes erinevas programmis (U3 ja riks).
Töö lastega. Maaraamatukogude juhatajate arvamusi: Lastetöö algab lasteaia rühmadega ja lõpeb gümnaasiuminoortega. Kui kohapeal kooli pole, siis lapsed külastavad raamatukogu reeglina koolivaheaegadel. Üha rohkem kujuneb raamatukogu lihtsalt koos olemise kohaks, laenutatakse kohustuslikku kirjandust. Koolis asuv raamatukogu arvestab komplekteerimisel kooliprogrammi ja ka kooli logopeedi ning huvijuhi raamatusoove. Raamatukogus toimuvad kohtumised lastekirjanikega, uudiskirjanduse ülevaated erinevatele vanusegruppidele, ka lastevanematele ja lugemiskultuuri tunnid õpilastele. Statistika järgi on vähenemas rahvaraamatukogu traditsiooniline roll s.o. teavikute laenutamine ja süvenemas üldine tendents meelelahutuse suunas. Külastuste ja laenutuste arv oluliselt vähenenud, seevastu üritustest, üldhuvitavatest ja käsitöö koolitustest osavõtjate arv aastaga suurenenud. Raamatukogud on ajaveetmiskohad ja Eesti Posti teeninduspunktid.
2014. aasta 12. veebruaril võttis Riigikogu vastu „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“. Dokumendi esimeses tööversioonis olid raamatukogud paigutatud üldise mõiste alla „sõnakunst“. Rahvaraamatukogusid puudutav info oli koondatud kolme lausesse: „Eestis toimib kõikide kasutajate huvidest ja vajadustest lähtuv raamatukoguvõrk, mille moodustavad rahva-, kooli-, teadus- ja erialaraamatukogud ning Eesti Rahvusraamatukogu. Avalik raamatukoguteenus tagab vaba juurdepääsu informatsioonile ja on kõikidele kasutajatele võrdselt tasuta kättesaadav. Lairiba internetiühendus on jõudnud kõikidesse rahvaraamatukogudesse üle Eesti.“
2015: Eduard Vilde 150. Selle tähistamiseks korraldati vabariiklik konkurss raamatukogudele, Läänemaalt võtsid osa Lihula, Liivi ja Kullamaa raamatukogud. Tänutäheks kingiti neile raamatukogudele Vilde uus elulooraamat.
2016: Lugemisprogramm „Aitan lapsi raamatu juurde”. 5–10-aastatele lastele suunatud ja maaraamatukogusid kaasav lugemist edendav programm, mille raames said raamatukogud erikujundusega raamaturiiuli ja uuemaid lasteraamatuid. Projektis osalesid ka Läänemaa maaraamatukogud.
2017. aastal, kui Kullamaa raamatukogu pidas 110. juubelit, koostas raamatukogu juhataja A. Ansel raamatu. 2019 ilmus „Liivi raamatukogu 100“, koostaja H. Vendel.
2017: Vabariiklik rahvaraamatukogude kolmepäevane seminar-suvelaager Läänemaal, õppesõit Noarootsi eestirootslaste maadele, Sutlepa raamatukogu külastus.
2018. aasta haldusreform tõi kaasa seitsme seni Läänemaale kuulunud raamatukogu Pärnumaa haldusalasse kuulumise (Lihula, Metsküla, Tuudi, Kirbla raamatukogud Lihula vallast ja Vatla, Kõmsi, Virtsu raamatukogud Hanila vallast).
2017. aasta maakonna aruandest: Läänemaal tegutses 23 rahvaraamatukogu, neist 6 registreeritud harukogudena (Lihula ja Lääne-Nigula vallas), lisaks 2 väliteeninduspunkti (Haapsalus ja Piirsalus). Läänemaa raamatukogud kasutasid teabe levitamiseks kohalikku ajalehte Lääne Elu, Läänlane, (nii paber kui online), tihti kajastas raamatukogude tegemisi ERR-i Läänemaa korrespondent. Ajalehes Lääne Elu ilmus ajakirjanik Kaie Ilvese algatatud ja kirjutatud artiklite sari „Kaks tundi külaraamatukogus”. Koos ajalehe fotograafiga külastati pea igast vallast ühte raamatukogu. Kodulehed on Haapsalu, Ridala ja Lääne-Nigula valla raamatukogudel.
Ja kui meie eriala esimeses ajakirjas sada aastat tagasi loeti ette õpetussõnu, mida kõike peab raamatukoguhoidja oskama ja suutma, siis midagi sellest pole kadunud, ülesandeid on hoopis juurde tulnud – nt e-riigi ja digimaailma nõudmised.
Ühtegi raamatukogu jaoks ehitatud hoonet Läänemaal ei ole. Vanemal ajal asusid raamatukogud (pigem raamatukapid, 1 riiul) valla- ja koolimajades, mõisa kõrvalhoones. Nõukogude ajast alates korterites, koolimajades, lasteaedades, nii on jätkunud ka aastani 2019.
2019: Rahvaraamatukogud kuuluvad kultuuriministeeriumi haldusalasse ja on kohalike omavalitsuste ülalpidamisel olevad asutused. Rahvaraamatukogu seadus (RaRS 1998, uuem endiselt vastu võtmata, aga töös) näeb ette, et rahvaraamatukogu finantseeritakse peamiselt kohaliku omavalitsuse eelarvest ja osaliselt riigieelarvest. Seaduse kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks tagada raamatukoguruumid, sisustuse ja majandamiskulud ning töötajate töötasud. Lähtuvalt rahvaraamatukogu teeninduspiirkonna elanike arvust peaks kohalik omavalitsus tagama ka kogude regulaarse varustatuse teavikutega. Osaliselt finantseeritakse kulud teavikute soetamiseks ja riiklike programmide realiseerimiseks ka riigieelarvest.
Oktoobris 2019 toimus Pärnu raamatukogus ERÜ eestvedamisel nõupidamispäev kohalike omavalitsuste esindajatele. Läänemaalt Mikk Lõhmus (Lääne-Nigula vallavanem, pidas ka ettekande).
