“Tähelepanu! See rõivaese võib tuhmuda või määrida teisi heledamaid kangaid.” See on tavaline hoiatus paljude rõivaste siseküljelt leitaval sildil ja see pole hea märk. Läänlane.ee selgitab ühe uurimistöö näitel, miks tasub isegi tavalist uhiuut T-särki enne selga tõmbamist pesta.

Sageli hoiatab tootja näiteks teksade või T-särgi puhul 30 või 40 kraadist soojema veega pesemise eest, mis on märk sellest, et rõivaese hülgab värvi. 

Seda on aastakümneid võetud normaalsusena, et osa kangaid annavadki värvi, ent tarbija ei pruugi teada, mis on see, mis riidest välja imendub. Värv ei ole niisama ohutu toonitud vesi – see koosneb keemilistest ainetest, millest osa kahjustavad inimese tervist. 

Seepärast on nahaga kokkupuutuvatele igapäevarõivastele seatud piirnormid, kui palju võib kangas kuival ja märjal hõõrdumisel värvi anda. Kui toode vastab piirnormidele, jõuab tarbija nahale vähem nii silmaga nähtavat värvi kui ka silmale nähtamatuid keemilisi aineid, mida rõivatootjad kasutavad värvimisel, pleegitamise, trükkimisel ja muul töötlemisel. Kui piirnorme ületatakse, on tarbija ohus.

Enamik rõivatootjaid hoiatab, et värv imendub kangast pesemisel, aga sellist silti pole rõivastest leitud, mis ütleks: Tähelepanu! See rõivaese võib su kehale jätta nii värvi kui ka selles sisalduvaid toksilisi aineid.

Ja veelgi rohkem hoiduvad tootjad tarbijat teavitamast, mis on need ained, mida rõivad hülgavad ning kui suur on nende sisaldus. 

Analüüsid, mis näitasid nähtamatut ohtu

Eelmisel aastal kaitses Marit Soomets Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudis bakalaureusetööd pealkirjaga “Tekstiilimaterjalide värvimise ja viimistlemise protsessid ning nende mõju inimesele”. 

Soomets ostis kuue moebrändi Eesti kauplusest musta värvi T-särgid. Ta tegi nendega kaks katset – määras vesilahuse pH-d ja värvipüsivuse vastupidavust märjale ning kuivale hõõrumisele.

Tulemused kinnitasid, et tuntud brändide kauplustest ostetud rõivaid tuleb enne kandmist läbi pesta, eelistatavalt korduvalt, sest muidu võib nahale jääda ja sealt organismi imenduda aineid, mis inimesele head ei tee. See on see, mille eest tootjad ei hoiata. Nad ei peakski hoiatama, kui rõivad oleks puhtad, aga nii see alati ei ole.  

T-särgi valmistamise ökoloogiline jalajälg:

Faktid, mida tarbija ei tea

Kõigepealt tuleb selgitada, kuidas mürgised ained rõivastesse satuvad. 

Rõivatööstuses kasutatakse värvimiseks, pleegitamiseks, trükkimiseks või muuks töötlemiseks keemilisi ühendeid, mille jäägid jäävad tekstiili sisse.  

Nüüdseks on see teema palju rohkem päevakorral ja moebrändid on mõistnud, et keskkonnaorganisatsioonid hoiavad neil silma peal ja kui nad oma tootmise põhimõtteid ei muuda, kaotavad nad kliente. Tõuge ohutute rõivaste tootmiseks peaks tulema tarbijatelt. 

Kaheksa aasta eest üle maailma 20 moefirma poodidest ostetud rõivaid analüüsides leidsid mitmes riigis asuvad laborid, et nii täiskasvanute kui ka laste teksarõivastes, T-särkides, kleitides ja aluspesus on kõikvõimalikke kemikaale, mis ohustavad inimese tervist või reostavad loodust. 

Sellele järgnes ülemaailmne Greenpeace’i teavituskampaania, mille mõju oli nii tugev, et sundis osa rõivatootjaid välja käima lubaduse lõpetada 2020. aastaks ohtlike ainete kasutamise. Paljud moefirmad on selle lubaduse andnud, aga kas see tähendab seda, et nad lõpetavad mürgiste ainete kasutamise aegamisi või päeva pealt 2020. aasta saabudes, see pole selge.

Rõivatööstus reostab keskkonda aina rohkem:

T-särkide varjatud saladus

Marit Soometsa Tallinna tehnikaülikoolis mullu kaitstud bakalaureusetöö seni avalikult tutvustamata sisu selgitab moetööstuse tootmisprotsesside mõju inimese tervisele. Ta uuris värvitud T-särke. Kõik särgid olid musta värvi.

Soomets kirjutab uurimistöö käigus särkide testimise vajadust selgitades, et tekstiilmaterjalide töötlemise käigus läbib materjal mitmeid keemilise töötlemise etappe, et anda materjalile soovitud omadused. 

“Riiete puhul jälgivad inimesed eelkõige hinda ja tegumoodi, vähem aga pööratakse tähelepanu koostisele ja kasutatud kemikaalidele. Materjalidelt, mis on otseses kontaktis nahaga, võivad need ained aga sattuda meie organismi,” märgib Soomets.

Ta võttis analüüsimiseks Vero Moda, Reservedi, H&Mi, Sinsay, Humana ja Espiriti kauplustest ostetud musta värvi T-särgid. Soomets sooritas nendega kaks katset, milleks olid vesilahuse pH määramine ja värvipüsivuse määramine hõõrdumisele ning võrdles saadud väärtusi standardis kehtestatud piirväärtustega, et teada saada, kas särgid vastavad normidele. 

Kiirmoe tarbimise hind ja tagajärjed:

Vesilahuse pH määramise tulemus 

Tekstiilmaterjali vesilahuse pH väärtus annab kasulikku teavet selle töötlemise ajaloo kohta ehk siis selle kohta, mis on kangaga enne poeletile jõudmist tehtud. 

Soomets võttis aluseks Oeko-tex Standard 100 dokumendi, kus on välja toodud nõuded lõpptootele, garanteerimaks, et toode ei sisalda kahjulikke aineid ja on seega ohutu inimese tervisele ja keskkonnale. 

Keemiateadus ütleb nii: lahus on happeline, kui pH on väiksem (<) kui 7; aluseline, kui pH väärtus on suurem (>) kui 7. Kui pH on 7, siis on lahus neutraalne. Puhta vee pH on 7, sest vesinikioonide ja hüdroksiidioonide hulk on tasakaalus. 

Kanga pH väärtuse mõõtmine ei näita otseselt, milliseid aineid on kanga töötlemisel kasutatud, aga see viitab keemilise töötluse meetoditele, mis jätavad kangasse ohtlikke aineid. 

Kui mõõtetulemuse kohaselt on kangas liiga aluseline ehk pH on palju üle 7, on võimalik, et töötlemisel on kasutatud näiteks ammoniaaki või naatriumhüdroksiidi. Kumbki ei tee piirnormi ületades tervisele head. 

Ammoniaaki kasutatakse sünteetiliste kangaste, näiteks nailoni ja akrüüli tootmisel. Samuti on seda villa- ja puuvillavärvides. 

Naatriumhüdroksiid ehk seebikivi on aga söövitav aine. Mõlemaid kasutatakse kõikvõimalikes pesuvahendites. 

Seega, kui kanga vesilahus on liiga aluseline, viitab see sellele, et kangast on töödeldud tervist kahjustavate ainetega. Seepärast ongi pH-le seatud piirnorm. 13,5

Oeko-tex Standard 100 järgi peab pH väärtus nahaga kokku puutuvates riietes jääma 4,0–7,5 vahele.

Soometsa testis osalenud toodetest jäid üsna napilt sinna vahemikku Vero Moda (6,95), H&Mi (7,39) ja Humana (7,1) T-särgid. 

Lubatud väärtusest jäid välja Reservedi, Sinsay ja Espiriti T-särgid. Nende keskmised pH väärtused oli vastavalt 8,24, 8,16 ja 7,62. 

Kuidas värvida kangast jätkusuutlikult:

Värvipüsivuse määramine

Tarbijale oluline näitaja on värvipüsivus hõõrdumisel. On vaja teada seda, milline on tulemus, kui hõõrutakse kuiva ja märga kangast. 

Soometsa analüüsides lõigati kaks katsekeha kangatükki silmuspostide suunas ja kaks silmusridade suunas. Seejärel mõõdeti nende värvuskoordinaadid kolorimeetriga enne hõõrumist. 

Katsekehi hõõruti vastaval seadmel 10 korda kuiva ja märja valge testriidega ja mõõdeti uuesti nende värvuskoordinaadid ning võrreldi nende erinevust esialgsetest mõõtmistulemustest. 

Okeo-tex Standard 100 kohaselt peab värvipüsivuse väärtus kuivale hõõrdele olema 4. Katsetatud toodetest vastasid sellele väärtusele Humana, Espiriti ja Sinsay T-särgid. 

Reservedi ja Vero Moda särkide puhul oli värvipüsivuse väärtus silmuspostide suunas 4, aga silmusridade suunas 3, mis tähendab, et nende T-särkide puhul ei olnud värvipüsivus silmusridade suunas nii hea kui eelnevatel T-särkidel. 

H&M-i särgil oli värvipüsivuse väärtus nii silmuspostide kui ka silmusridade suunas 3, seega ei vastanud selle T-särgi värvipüsivuse väärtus normile. 

Vero Moda särgile oli tootja lisanud Okeo-tex Standard 100 sildi, mille kohaselt oli seda pluusi testitud. Tehtud katse kohaselt oli selle T-särgi värvipüsivuse väärtus silmuspostide suunas 4, mis vastas nõuetele, aga silmusridade suunas 3, mis oli madalam kui peaks olema. 

Värvipüsivuse märjale hõõrdele katse puhul oli kõikide katsetatud toodete värvipüsivuse väärtus nii silmuspostide kui ka silmusridade suunas 2, välja arvatud Sinsay T-särgil, kus silmuspostide suunas oli värvipüsivuse väärtus 3. 

Seega näitasid kuivhõõrdumise katsed, et pooled tooted ei vasta standardile, mida peetakse inimesele ohutuks. 

Märghõõrdumise katse

Värvipüsivuse märja hõõrde katse näitas, et kõikide katsetatud toodete värvipüsivuse väärtus nii silmuspostide kui ka silmusridade suunas oli 2, välja arvatud Sinsay T-särgil, kus silmuspostide suunas oli värvipüsivuse väärtus 3. 

Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu väljaandes „Rõivamaterjalide omadused ja vead. Soovituslikud miinimumnõuded ja katsemeetodid“ on toodud märghõõrdumise miinimumnõue, milleks on 4. Sellele nõudele ei vastanud ükski katsetatud T-särkidest.

Kanna pestud või taaskasutusrõivaid

Mida me Marit Soometsa uurimistööst teada saime? Seda, et osa musta värvi T-särke hülgab värvi ka siis, kui need on kuivad. Ehk siis kandes uut T-särki, võivad nahale ja organismi jõuda ohtlikud ained, kui need särgis sisalduvad. 

Kui aga särk on märg, siis imendub keha vastu hõõrdumisel kõigist särkidest lubamatult palju värvi ning töötlemisel kasutatud keemilisi ühendeid, rääkimata sellest, et need pesupesemisel lahustuvad vette ja jõuavad sealt edasi loodusse. 

Soomets märgib, et isegi kui tekstiilmaterjalides kasutatavatele kemikaalidele on seatud piirangud, mõjutavad need meid ikkagi. 

“Hea võimalus, kuidas vähendada naha kokkupuudet rõivastes leiduvate kemikaalidega, on uute rõivaste ja tekstiilitoodete pesemine enne esimest kandmiskorda. See vähendab suuresti näiteks formaldehüüdi, seentevastaste keemiliste ainete ja asopigmentide kogust rõivastes,” soovitab ta. “Heaks alternatiiviks on osta sertifitseeritud orgaanilisi või taaskasutatud rõivaid, mida tõenäoliselt on korduvalt pestud ja seega sisaldavad need vähem keemilisi aineid ja ühendeid.” 

Kirjeldatud analüüsitulemused näitavad, et igapäevarõivastest jõuavad keemilised ained ja ühendid meie kehale, kui kangast pole enne kandmist pestud. Tihtipeale ei aita ühekordne pesemine, vaid seda tuleb teha korduvalt. 

Hiina tekstiilitööstuse linnad, mis tekitavad tohutult reostust:

Rõivais peituvad kemikaalid

Marit Soometsa katsed TTÜs andsid olulist teavet, aga nende põhjal ei saadud teada, millised tervisele ohtlikud ained täpsemalt rõivastest kehale või pesemisel vette imenduvad. 

Soometsa katsed kinnitasid seda, et kuuest T-särgist kolme pH väärtus oli lubatust suurem ja seega oli neid töödeldud mõne potentsiaalselt tervisele ohtliku ainega. 

Kõikvõimalike keemiliste ühendite ja raskemetallide pakett rõivastes võib olla lai. Kuna enamikku neist ainetest ja ühenditest leidub kõikjal meie ümber väga paljudes muudes esemetes, õhus, maapinnas või vees, siis on ka nende sisaldumisele rõivastes seatud piirnormid, et me kogumina seda liiga palju ei saaks. 

Siin on valik keemilistest ainetest, ühenditest ja muudest koostisosadest, mida rõivatööstuses kasutatakse ja mida kangas võib sisaldada:

• ftalaadid – ühed kõige levinumad sünteetilised saasteained. Võivad põhjustada vähktõbe, arenguhäireid ja sünnidefekte, kahjustada hormonaalsüsteemi talitlust ja tekitada allergilisi haigusi, sealhulgas astmat;
• formaldehüüd – kasutusala on väga lai, aga rõivatööstuses kasutatakse kangaste püsipressainetes, otse- ja reaktiivvärvide kinnitusainetes, kortsumis- ja kokkutõmbumisvastastes vaikudes, liimides, naha parkimise ja pehmendamise ainetes, mikroobidevastastes ainetes. See on kantserogeenne ning põhjustab kõri-, nina- ja verevähki;
• amiinid – värvide, trükiainete koostises. Inimestele mürgised, lahustuvad vees, tekitavad vähki;
• tinaorgaanilised ühendid – plastikus, tindis, värvides, antibakteriaalsetes ja seentevastastes ainetes. Kasutatakse muu hulgas allergeenivabades patjades, mähkmetes, PVC-trükiks riietele.
• asovärvid – peamiselt puuvillakiududes;
• dispersioonvärvid – sünteetilistes kiududes;
• klooritud benseenid, tolueenid – värvikandjates polüestri või villa/polüestri kiududele, lahustites;
• polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud – kummis, plastides, lakkides, katetes, siiditrüki pastades;
• tuld tõkestavad ühendid – tekstiilikiudes;
• PFCd ehk perfluoritud ühendid – nendega saab muuta materjale plekkidele ja nakkumisele vastupidavaks. Kasutatakse kanga töötlemisel ja veekindlaks muutmisel;
• alküülfenoolid – kasutatakse trükivärvides ja tekstiilis;
• surfaktantid ehk mitteioonse pindaktiivsed ained või detergentid – detergent on sünteetiline pesemis- ja puhastusvahend, mis erinevalt seebist sisaldab mitteleeliselisi aktiivseid pesemisaineid; on peamisi veekogude vee fosforiga rikastajaid;
• peale selle sisaldavad kangad raskemetalle.

Rõivastes esinevad raskemetallid:

• kroom – kroomil on mitu vormi, mida kirjeldab number ümarsulus. Kroom (III) esineb keskkonnas looduslikult ja on hädavajalik inimkeha toitaine. Kroomi (0) ja kroomi (VI) toodetakse üldjuhul tööstuslikult. Kroom (III) ja (VI) ühendeid kasutatakse värvainete ja pigmentide tootmisel, naha parkimisel, tekstiilides. Kroom (VI) ja selle ühendid on kantserogeenid ja põhjustavad vähktõbe. Kroom (VI) ühendite kokkupuude nahaga võib põhjustada nahahaavu ja -allergiaid. 
• kaadmium – kasutatakse ka pigmentides, tekstiilide värvimisel, pigmentides. Kaadmium ja kaadmiumiühendid on kantserogeenid ja põhjustavad vähktõbe;
• elavhõbe – kasutatakse värvides;
• plii – kasutatakse värvides, aksessuaarides, pigmentides, plastis, tindis. Võib mõjutada peaaegu kõiki inimorganeid ja -süsteeme;
• vask – kasutatakse värvides, kõik piirnormist üle vaseühendid on tervisele kahjulikud;
• mangaan – kasutatakse värvides;
• arseen – kasutatakse säilitusainetes, värvides, tintides ja plastides. Arseen on kantserogeen ja võib põhjustada naha-, kopsu-, põie-, maksa-, neeru- ja eesnäärmevähki;
• nikkel – kasutatakse metallist detailides, aksessuaarides.