Üheksa tundi pärast eriolukorra lõppemist külastas Maalehe ajakirjanik Saaremaa kuue eri valdkonna ettevõtjat. Videointervjuud kirjeldavad saarlaste südikust ja oskust kriisiolukorras tegutseda, aga ka raskusi, millega tuli hakkama saada.
See ei ole koroonasaar. Saaremaa on endiselt seesama paik, mida nii eestlased kui ka välisturistid on imetlenud ja mille eraldatus on loonud saarele erilise aura.
Salakaval viirus andis aga sel kevadel Saaremaa eraldatusele uue tähenduse. Üheksa nädalat olid ligi 31 000 elanikku oma kodusaarel vangis. Mandrielanike karantiini ei saa võrrelda saarlaste omaga. Nagu ka koroonaviiruse põhjustatud laastamistööd.
Alates 11. märtsist, mil tuvastati esimesed kaks nakatunud Saaremaa elanikku, suurenes sealsete nakatunute arv kiiresti. Sellest peale avastati kahe kuu jooksul Saaremaal üle poole tuhande koroonaviirusse nakatunud inimese. See on ligi kolmandik kõigist Eesti kinnitatud haigusjuhtudest. Kümne tuhande elaniku kohta on see konkurentsitult kõrgeim näitaja. Võrdluseks: Saaremaal on 10 000 elaniku kohta 166 positiivset testi, kõige väiksem on see arv Jõgevamaal – 2,09.
Kuid see on möödanik. Saarlased said küll räsida, aga viikingihingega rahvast niisama lihtsalt ei murra. Saaremaast sai koroonakriisi õppepolügoon nii halvas kui ka heas mõttes. Haiguse tagajärjed olid küll rängad, kuid tänu sealsete arstide tegevusele ja inimeste vastutustundlikkusele saadi viirusele piir kiiremini kui ennustasid asjatundjad ja valitsus.
Maalehe veebilehelt leitavais videolugudes räägivad ettevõtjad sellest kõigest ise. Ausalt, põhjalikult ja ilustamata.
