Oleme rääkinud laiapindsest julgeolekust, pidanud kriisiõppusi, kutsunud kõiksugu eksperte end õpetama – ja ikka piisab ühest lendavast plekk-katusest, et suur osa piirimaakonnast mattuks pimedusse ja satuks kütusekriisi servale.
JANAR HOLM, riigikontrolör
Võru haigla päästis kliinikujuhi sõnul vanast tankimootorist tehtud generaator. Võru haigla on niigi suhteliselt paremas olukorras kui enamik ülejäänud maakonnast, kuid muret tekitab, et elutähtsa teenuse osutamine haiglas põhineb mehhanismil, mis on küllap vanem kui suurem jagu haigla personali.
Mõistagi tekitab nii kõrge iga küsimuse, millise kriisi ajal generaator oma viimase hingetõmbe teeb. Valitsus on tegelikult otsustanud, et Sotsiaalministeerium peab haiglate elektrivarustuse probleemi lahendama 2020. aastaks, kuid puudub selgus, kuidas seda rahastada või kulusid jaotada.
Ma ei tunne end liiga hästi, et riigikontroll saab pärast nädalavahetuse Võru tormikahjustusi öelda nagu kosmonaut Zeljonõi multifilmis „Kolmanda planeedi saladus“: „Ma ju hoiatasin …“. Torm näitas seda, mida rõhutas Riigikontrolli audit juba 2018. aasta juunis: seis on rabe ning elektriga varustamine lihtne katkema, iseseisev toimevõime aga vähestes kohtades ja seegi ebapiisav. Teame ka seda, et elektripuudus käivitab ahela – ei saa haiglasse uusi hädaabivajajaid vastu võtta, ei saa operatiivautode jaoks tanklast kütust kätte, ei saa maksta, ei saa toitu hoida riknemast, ei saa vett kätte, ei saa tööle sõita.
Seiskunud piiripunkt
Mida meile siis see torm õpetas? Seda, et oleme elektritsivilisatsioon – peatage elektriga varustamine ja tulemuseks on suur segadus. Tanklaid, kus oleks autonoomne elektrivarustus, mida katkestused ei häiri, on kogu riigi peale mõni üksik. Võib vaid ette kujutada, milline tung nende „oaaside“ ümber tekiks, kui elektrikatkestus peaks kestma 24 ja rohkem tundi.
Pärast aastaid kestnud kulukat idapiiri väljaehitust selgub, et Luhamaa piiripunkt pole võimeline tormi mõjul tegutsema, sest andmeside kadus. Vabandust, kuid tegemist on julgeolekuobjektiga. Iga kriis sellest algabki, et kaablid katkevad või võrk kaob.
See on diagnoos, aga diagnoosimisest ei piisa, vaja on ka ravi. Juttu on olnud palju, aga kui iga kriisiõppuse kohta ostetaks üks generaator või jagataks rongijuhtidele kätte üks mootorsaag, et rööbastele langenud puid läbi saagida, oleks meie mured juba suuresti murtud.
Jah, meil on ka majandus- ja taristuministri määrus „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded vedelkütusega varustamisel“ (2018), mis peaks tagama miinimumvajaduse kütusega varustamisel. Nimelt kohustab määruse § 4 lõige 1 vedelkütusemüüjat pidama vähemalt kolmes maakonnas autonoomse elektritoitega tanklat, neist vähemalt üks Harjumaal.
See määrus on kahtlemata vajalik kohustus, kuid sellel on kaks viga. Esiteks, seda kõike on armetult vähe, kui peaks tõesti algama veidi kestvam kriis. Teiseks, määrus kohustab neid müüjaid autonoomset elektrivarustust tagama alles alates 2022. aasta 1. jaanuarist.
Tanklad peavad jätkama tööd
Seekordne kogemus näitas: käputäis autonoomse elektrivarustusega tanklaid ei suuda meie riigi toimimist tagada. Nõutavate autonoomse elektrivarustusega tanklate miinimumarvu tuleks kindlasti suurendada. Nii nagu tegutsevad valveapteegid, tuleb tagada parem, kindlam kütustega varustamine kõikides oludes.
Autonoomse elektrivarustuse laiendamine pole midagi absurdselt koormavat. Tanklate toimevõimet tagavate generaatorite hinnad algavad mõnest tuhandest eurost, mis nende käibeid arvestades pole midagi võimatut. Pealegi võiks see kõik olla ettevõtjate endi huvides – nad saavad kliente teenindada ka keerulisemates oludes ega kaota tulusid.
Mõistagi ei saa kõik jääda vaid eraettevõtjate kanda, sest sel juhul tekib küsimus, mis on riigi roll. Päästeameti juht tunnistab, et ka päästeameti enamik kutselisi komandosid on iseseisva elektri tootmise võimeta. Arvestades, et torme, mis teatud piirkonna ulatuslikult elektrita jätavad, on iga mõne aasta tagant, peaksime kriitiliselt hindama, millistes kohtades tuleks kindlasti elektri tootmise võime tagada.
Lisaks, kui tõstame pilgu maakonna tasandilt riiklikule, peaksime küsima ka, kes varustab tsiviilelanikkonda kütusega, kui puhkeb laialdasem ja pikaajalisem kriis ja ilmnevad varustusraskused. Eesti on oma strateegilistest kütusevarudest hoiustanud suurt osa mere taga – küll Rootsis, Taanis või Soomes.
Kuidas need kütusevarud Eestisse jõuavad, kui näiteks tarneid mööda merd sihilikult häiritakse? Kaua see aega võtaks? Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on siin jälginud vaid majanduslikku poolt, kuid mitte julgeolekuaspekti. Ometi käivad need tihti käsikäes. Valitsusjuhi vastutus on erinevad valdkonnad kokku lõimida. Torm pakkus meile hea õppetunni, õnnetuse, mille hind võinuks olla palju suurem. Kas Eesti riik suudab sellest teha vajalikud järeldused või saame teha järgmise auditi, kus tõdeme, et midagi pole muutunud?
