Riigikontroll leiab, et 2013. aastal toimunud tasuta kõrgharidusele ülemineku ja sellega kaasnevate ümberkorralduste tulemused on osutunud võrreldes väljakäidud eesmärkidega lünklikuks. Kuigi üliõpilased lõpetavad kõrgkooli kiiremini ja katkestavad õpinguid vähem, on koolide võimalused lisatulu teenida muutunud napiks ja kõrghariduse rahastamismudel jäänud ajale jalgu.
„2013. aastal rakendunud reform on avalikkuses tuntud „tasuta kõrghariduse reformina“, kuid sellise nime puhul võib jääda tähelepanuta see, milliseid probleeme pidi reform lahendama,“ kommenteeris riigikontrolör Janar Holm. „Seda võinuks nimetada ka vähemkindlustatud noortele võrdsema juurdepääsu tagamise reformiks või õppe tulemuslikkuse parandamise reformiks.“
Holm osutas, et auditi tulemuste järgi ei ole kõrgkooli astuvate töötute ja toimetulekutoetust saanud leibkonna liikmete osakaal võrreldes reformieelse olukorraga oluliselt muutunud. Kõrgharidusreformi algus langes ajale, kui potentsiaalseid õppima asujaid oli jäänud aasta-aastalt vähemaks, mistõttu on ka kõrgkooli astujate absoluutarv kahanenud ajavahemikul 2008−2018 ca 17 000 üliõpilaselt ca 13 000-ni. Tööealisest rahvastikust otsustas 2008. aastal kõrgharidust omandama asuda 2%; 2012. aastal 1,81% ja alates 2013. aastast 1,6%.
Kõrgkooli astunute osakaal 18–24aastaste hulgas on võrreldes reformieelse 2012. aastaga kasvanud 0,3%. Populaarsust on kogunud kõrgkooli (taas)astumine vanuses 40 eluaastat ja enam. Riigikontroll soovitas välja töötada täiendavad meetmed selleks, et vajaduspõhine eritoetus jõuaks paremini sihtrühmani, sest praegu jääb osa toetusest välja jagamata.
„Rõõmustavam on pilt nominaalajaga lõpetamise osas ja õpingute katkestamine on reformi järel vähenenud,“ mainis riigikontrolör Holm. Katkestamise määr on kõikide õppeastmete arvestuses reformieelse 2012. aasta 16,8%-lt kahanenud 14%-ni 2017. aastal. Samas on katkestamise määr samal tasemel perioodiga 2007–2009. Stipendiumite ja vajaduspõhiste toetuste saajad katkestavad õpinguid vähem.
Nominaalajaga lõpetamine on paranenud esimeses ja teises õppeastmes, kuid doktoriõppes halvenenud. Peamised põhjused, mis parandasid nominaalajaga lõpetamist, olid reformiga kehtestatud karmimad nõuded – osakoormusega õppiv tudeng peab täitma vähemalt poole õppekava aastasest mahust ja õppimise eest maksma ning akadeemilisel puhkusel olles ei olnud siiani lubatud õppeained sooritada. Käesolevast õppeaastast alates on akadeemilisel puhkusel õppimise lubamine kõrgkoolide otsustada.
Reformi järel ei ole kasvanud üliõpilaste vastuvõtt nendele erialadele, mille spetsialiste on tööjõuturul enim puudu. Ehkki riik on kindlaks määranud erialad, mille spetsialiste on eriti juurde vaja, vastab neist 14 õppekavagrupist riigi ootustele vaid vastuvõtt IKT, meditsiini ja tervishoiu valdkonnas. Vähesel määral on kasvanud vastuvõtt õppekavagruppides, mille spetsialistide järele vajadus kahaneb. Kui enne reformi oli tasuliste õppekohtade osakaal oluliselt suurem sotsiaalteaduste, ärinduse ja halduse, humanitaaria ja kunstide ning teeninduse valdkonnas, siis pärast kõrgharidusreformi suurenesid võimalused ka neil erialadel tasuta õppida.
„Paljude kasvava vajadusega erialade nimekirja kuuluvate erialade puhul ei ole probleem n-ö halvas müügitöös, õppe ebaatraktiivsuses või kehvas kvaliteedis, vaid selles, et erialal makstavad palgad ei ole konkurentsivõimelised või tegelikud töökohad puuduvad. Olgugi et valjuhäälset, kuid maksujõuetut tööjõunõudlust ei suuda ka kõrgkoolid ega ministeerium noortele atraktiivseks rääkida,“ mainis Holm.
Riigikontroll soovitab laiendada erialastipendiumite maksmist, eelkõige nendele erialadele, mille spetsialistide järele edaspidi vajadus kasvab. Pea kõigis õppekavagruppides, kus tudengid saavad erialastipendiumit, on kasvanud sisseastujate arv.
Audit näitas, et üliõpilaste töötamine ei ole reformi järel vähenenud. 2013. aastal töötas regulaarselt 50% ja ajavahemikul 2016–2018 keskmiselt 53% üliõpilastest. Kokku on töötavate üliõpilaste osakaal püsinud ca 2/3 juures viimased kümme aastat. Eurostudenti uuringu järgi on ELi riikide võrdluses töötavaid üliõpilasi Eestist rohkem ainult Saksamaal. Töötavate üliõpilaste katkestamise määr on suurem rühmades, kus palga väljamakseid õppeaasta jooksul on vahemikus 2–7. Intensiivsem töötamine ei tähenda tingimata seda, et üliõpilane kooli pooleli jätab, ja pigem kehtib põhimõte: kes palju teeb, see palju jõuab.
Kõrgkoolid on reformi järel muutunud rahvusvahelisemaks. Välisüliõpilaste vastuvõtt on ajavahemikul 2012–2018 kolmekordistunud. Välismaalastest üliõpilaste arvu kasvule on kaasa aidanud uute ingliskeelsete õppekavade avamine pärast kõrgharidusreformi. Suurem osa inglise õppekeelega üliõpilastest on välisüliõpilased (2017. aastal üle 70%) ning nende kasvav vastuvõtt on suutnud veidi kompenseerida Eesti gümnaasiumilõpetajate arvu vähenemist. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel jääb Eestisse tööle veidi üle veerandi Eestis kõrgkooli lõpetanud välisüliõpilastest. Lühiajalises õpirändes osalevate eestlastest üliõpilaste osakaal on kasvanud 1,4%-lt 2015. aastal 3,4%-ni 2018. aastal, kuid sihti jõuda 2020. aastaks 10%-ni senise tempo jätkudes ei saavutata.
Samas ilmnes auditeerimise käigus, et kõrghariduse rahastamismudel on ajale jalgu jäänud, jättes kõrghariduse rahastamise kasvu liigsesse sõltuvusse poliitilistest hetkemeeleoludest. „Eestit vallanud „tasuta“ silti kandvate asjade pakkumise ootuses on põhjust meenutada, et kui oled taime istutanud, siis tuleb seda vajaduse kohaselt kasta,“ kommenteeris riigikontrolör Janar Holm. Pea kõik kõrgkoolid leidsid Riigikontrollile antud tagasisides, et kuna riigieelarvest eraldatavad summad pole viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, ei ole õppejõudude palk konkurentsivõimeline. Seeläbi võib halveneda õppekvaliteet.
Holmi sõnul ei saa öelda, et riigi toetus kõrgharidusele poleks kasvanud – reformi eel, aastal 2012 oli kõrgkoolidele minevaks summaks kokku 85,8 miljonit eurot. 2018. aastaks oli summa jõudnud 143,9 miljonini. „Olukorras, kus Tartu Ülikool on algatanud arutelu osalise õppemaksu sisseseadmiseks, peaks Haridus- ja Teadusministeerium esitama analüüsi, millises mahus on kõrgkoolides põhjendamatut dubleerimist vähendatud ning kus oleks kõrgkoolidel võimalus seda veel vähendada,“ ütles riigikontrolör.
Holm osutas, et kõrghariduse tulemusrahastamise süsteem, mis moodustab kuni 20% riigi tegevustoetusest, ei ole tegelikkuses tulemuslikkust soosiv. Kõrgkoolidele riigieelarves eraldatav kogusumma kellegi edukuse tõttu ei kasva, vaid jaotatakse sisemiselt ümber üht osa kogurahastusest, mis tähendab, et kool saab raha juurde vaid siis, kui mõnel teisel kõrgkoolil halvasti läheb.
Riigikontroll soovitab haridus- ja teadusministril koostöös kõrgkoolidega töötada hiljemalt 2020. aasta jooksul välja arvestuslikud alused ja finantsmudel, mis võimaldaks kõrgkoolide rahanduslikku olukorda võrdlevalt hinnata ning Haridus- Teadusministeeriumil selle põhjal välja selgitada, kas ja millistel tingimustel on kõrgkoolide rahastamine jätkusuutlik. „Aga oluline on, et neid valikuid tehes oleks silme all kõrghariduse kvaliteet ning tagatud kõigi võimekate noorte juurdepääs kõrgharidusele. Kindlasti ei tohiks Eesti kõrgharidus kukkuda tagasi reformieelsesse aega, kus oli võimalik end akadeemilise lati alt kõrgkooli n-ö sisse osta,“ lisas Holm.
Haridus- ja teadusminister peamiselt nõustus auditi järeldustega ning tõi esile, kuidas kavandatakse Riigikontrolli soovitusi rakendada või milliseid asjakohaseid tegevusi juba ellu viiakse. Minister rõhutas, et mitme soovituse rakendamine, näiteks erialastipendiumite saajate ringi laiendamine või erialadel, mille spetsialistidest on jätkuvalt puudus, osakoormusega õppivate üliõpilaste õppekulude (osaline) hüvitamine, võiks tulla kaalumisele, kui riik suurendaks kõrgkoolide finantseerimist.
Minister viitas ka, et kõrgkoolidega sõlmitud viimastes rahastamiskokkulepetes on järjest enam püütud arvestada tööturuvajaduste ning -suundumustega ning seda arvestatakse ka edaspidi, kui asjakohased analüüsid ja prognoosid täienevad ning valmivad.
Kõrgkoolide rahastamise kohta märkis minister, et on analüüsinud viimase kümne aasta finantseerimise trende ja nende kohaselt on üldine elukallidus tõusnud kiiremini kui kõrgkoolide rahastamine. Surve alla on sattunud eelkõige õppejõudude palkade konkurentsivõime, seejuures on kõrgkoolide personalikulude osakaal juba kasvanud kriitilise piirini. Minister nõustus samas, et saab teha kõrgkoolidele ettepaneku koostöös analüüsida jätkusuutliku rahastamise ning kõrgkoolide finantseerimise arvestuslikke aluseid, nentides, et tegemist on mahuka ülesandega, kuna kõrgkoolid erinevad nii suuruselt kui ka valdkondlikult profiililt.
Taustaks: Eesti riigi ja majanduse üks suuremaid arengutakistusi viimasel kümnel aastal on olnud vajalike teadmiste ja oskustega töötajate puudus. Probleem ei lahene iseenesest, kuna Eesti tööealine rahvastik väheneb ja vananeb ning tööhõive jätkuv suurendamine on järjest keerulisem. Järgmise kümne aasta jooksul lahkub tööturult ca 10 000 inimest rohkem, kui sinna siseneb; kõrgharituid jääb eelkõige suurema tööjõuvajadusega valdkondades puudu ca 1000 aastas. Seetõttu on oluline toetada kõigi võimekate ja motiveeritud inimeste (kõrg)hariduse omandamist, sh õppimist erialadel, mille lõpetajate järele on tööturul praegu ning lähitulevikus kõige rohkem nõudlust ja mis aitaks realiseerida Eesti majanduse potentsiaali parimal viisil. Valitsussektori kõrghariduskulude osakaal SKTst oli 2017. aastal ca 1% ehk ligi 239 miljonit eurot.
Juba aastal 2007 seadis Euroopa Majandus- ja Koostööorganisatsioon (OECD) oma analüüsis kahtluse alla, kas toonane Eesti kõrghariduse korraldus suudab anda ülikoolilõpetajaid olulistele tööjõupuuduses ning suure arengupotentsiaaliga majandussektoritele. Põhjuseks asjaolu, et riigi jaoks olulistes valdkondades ei suutnud kõrgkoolid riigi tellimusi täita. Näiteks loodus- ja täppisteaduste erialadel, mis on riigi jaoks prioriteetsed erialad, oli lõpetajate hulk oodatust kuni kaks korda väiksem. Algasid arutelud, mis viisid põhimõtteliste muudatusteni kõrgharidussüsteemis ehk kõrgharidusreformini.
