Eesti inflatsioon on muutunud ülikõrgeks ja ohustab tõsiselt majapidamiste toimetulekut. Riigi sekkumine näib vajalik, ent energiahindade alandamine pole lihtne, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Hinnatõusu veab endiselt energia
Mida kuu edasi, seda uskumatumaid numbreid näitab Eesti inflatsioon. Oodatud aeglustumise asemel on see kuises võrdluses veelgi kiirenenud. Jaanuaris 11%, veebruaris 12%, märtsis 15% ja nüüd aprillis 19%! Sisuliselt on hinnad ühe aastaga kasvanud sama palju, kui eelneva 10 aasta vältel kokku. Ainuüksi märtsiga võrreldes tõusis aprilli tarbijahinnaindeks 3,6%, mis oleks tubli tõus ka aastases lõikes.
Äsja Statistikaameti poolt avaldatud detailsemad andmed näitavad, et aina suuremat rolli elukalliduse tõusus omavad toiduained, mille hind aastaga 15% kasvas. Ent kõige jõulisema panuse hinnatõusu andis taaskord energia, mistõttu tõusid eluasemekulud 60%! Energia on vaieldamatult kallis, ent esmapilgul oli selline tulemus siiski üllatav – eelmisel kuul olid hinnad vähemalt maailmaturul veelgi hullemad.
Selle aasta märtsiga võrreldes on näiteks Brenti naftabarrel kuuga odavnenud 9 eurot, TTF maagaas 8 eurot ja kodumaine elektrihind oli Nord Pool börsil suisa 26 eurot soodsam. Kurja juur peitub aga aprilliga kehtivuse kaotanud energiahindade kompensatsioonimeetmetes, mis lubasid inimestel varem maksta vähem, kui oli elektri ja gaasi tegelik turuhind.
Kallid energiahinnad jäävad kestma
Et energiahinnad peagi leevenema hakkaksid, ei tasu loota. Selle peamine põhjus on mõistagi praegune geopoliitiline olukord. Lõppeval nädalal jõudis Euroopa Liit mõneti ehk üllatuslikult otsuseni, et Vene naftast loobumine on võimalik ja vajalik ning seda juba 2022. aasta lõpuks. Erandid tehti küll Slovakkiale ja Ungarile, kuid nende napp tarbimine Venemaad ei päästa.
Võttes arvesse, et varem on Euroopa ostnud umbes poole kogu Venemaa naftatoodangust, siis on tegemist märkimisväärse löögiga Vene sõjamasinale. Naftaäri paremini tundvate asjatundjate hinnangul ei ole realistlik, et Vene nafta nüüd lihtsalt teistesse riikidesse hakkab suunduma. Lisaks reale tehnilistele takistusele ka seetõttu, et Vene firmadega ei soovi või ei julge nüüd äri teha ka nende riikide ettevõtjad, kus Vene nafta otsese embargo all pole. Mõnede prognooside põhjal saab Venemaa päevane naftatoodang olema seetõttu peagi 3 mln barreli võrra väiksem.
Halvem on see, et samal ajal on teiste naftat tootvate riikide võimekus tootmismahtusid tõsta piiratud. Hetkel on turg selle teadmise veel küllalt rahulikult vastu võtnud, sest suurtarbija Hiina on kimpus koroonapiirangutega, mis nõudlust madalana hoiavad. Kui sealne nõudlus taastub, näib hinnatõus vältimatu.
Hindade osas pole paremat loota ka gaasiturul. Kuigi Vene gaasist täielik loobumine tundub sel aastal veel olevat välistatud, soovitakse Euroopas selle tarbimist aasta lõpuks 2/3 võrra koomale tõmmata. Selle mahu kompenseerimine LNG abil odav ei ole.
Aeg kokku hoida
Küsimus, mida peaks kõrge inflatsiooni ja kallite energiahindadega ette võtma, on keeruline. Pikaajalises vaates ei ole suurt vahet, kas kalli energia maksab kinni riik või inimene ise. Eelkõige täidab riiklik sekkumine siin funktsiooni, et ootamatult kordades kallimaks muutunud energia ei niidaks majapidamisi päris jalust maha. Eelhoiatus on aga selgelt juba kõlanud ja võib arvata, et see suvi tegelevad nii mõnedki väga usinalt oma kodu energiatõhususe parandamisega.
Samas on selge ka see, et ka järgmisel sügistalvel peavad mitmed leibkonnad üle jõu käivate kuludega rinda pistma. Arvestades 2023. aastal lähenevaid valimisi, siis võiks ennustada, et mingil kujul energiahüvitised naasevad. Pikas plaanis tuleks muidugi investeeringuid energiatõhususse veelgi suurendada. Kuigi ehitusturg ei ole veel täna seisus, kus hinnatase uusi projekte soosiks, võiks praeguse loobumistelaine taustal uskuda, et need ajad ei ole mägede taga. Seega võiks ehitussektori jaoks järgmist madaltsüklit siluda just hoonete energiatõhususe parandamine.
Kas bensiin ja diisel peaksid olema odavad?
Eraldi poleemikat tekitav teema on mootorikütused. Tanklas vastu vaatavad hinnad panevad kibedalt muigama, ent kas ja kuidas peaks riik sekkuma? Kõige lihtsam viis selleks on kütuseaktsiiside vähendamine. Samas oleks praeguse hinnataseme juures selle mõju küllalt väike. Kui bensiini hinda saaks 20-sendise aktsiisilangetusega vähendada umbes 10%, siis diisli puhul jääks hinnalangus õige napiks, kuna praegune aktsiisitase on juba Euroopas lubatud miinimumi lähedal.
Debateeritav on ka see, kas soodne kütus on kasulik või mitte. Üldiselt on esmaste kulude nagu toiduained ja toasoe osakaal eestlaste tarbimiskorvis aasta-aastalt aina vähenenud. Mootorikütuste puhul kipub see trend olema aga pigem vastupidine, sest autode arv aina kasvab. Muuseas autode ostmisele ja nendega sõitmisele kulutasid Eesti leibkonnad eelmisel aastal rohkem kui 12% kõigist oma eelarvekuludest. Veel mõned aastad tagasi jäi see alla 10%. Ehk ongi praegu hetk astuda natuke rohelisemale rajale?
