Kuigi tarbijahinnaindeks on olnud languses juba pea üheksa kuud, ei pruugi tarbijad hinnalangust oma enda rahakoti põhjal tunnetada. Muuhulgas on see jälle seotud koroonaviirusega, mis sunnib inimesi ümber kujundama oma tarbimisharjumusi ja Roomas ravioolide nautimise asemel kodukontoris kartuleid koorima.
Hinnalangus pole Eesti majanduse jaoks võõras
Käsikäes koroonaviirusega saadab Eesti majandust juba üheksandat kuud deflatsioon ehk keskmise majapidamise poolt tarbitavad teenused ja kaubad on muutunud mullusega võrreldes odavamaks. Novembris kahanes tarbijahinnaindeks eelmise aasta sama kuuga võrreldes 1,1%, aasta keskmisena on hinnad langenud 0,4%. Majanduse heast tervisest see mõistagi ei räägi, ent teisalt pole deflatsioon siinmail ennekuulmatu nähtus. Viimane taoline periood esines Eestis aastatel 2014-2016, kui tarbijahinnaindeks oli languses lausa 26 kuud järjest. Teisalt ei toonud pikk deflatsiooniline periood toona endaga kaasa suuremaid tagasilööke majandusele, sest hinnalanguse põhjustasid välised tegurid, ennekõike just nafta odavnemine. Sarnaselt tollele ajale, on ka praegu peamine tarbijahinnaindeksi languse põhjus kütusehinnad, ent sel korral on oma panuse andnud ka riik, langetades jõuliselt diisliaktsiisi.
Kes tunneb hinnalangust?
Kuivõrd tunneme hinnalangust enda rahakoti põhjal, oleneb muidugi mitte mingisugusest statistilisest keskmisest, vaid iga inimese isiklikest tarbimisharjumustest. Hetkel kipub aga statistiline keskmine „valetama“ rohkem kui tavapäraselt. Nimelt arvutatakse tarbijahinnaindeksi aluseks olevad kaalud, mis kirjeldavad, kui palju majapidamised iga toodet ja teenust tarbivad, mineviku baasil, ent koroonakriis muudab tarbimisharjumusi olevikus – ja mitte vähe. Näiteks on lennukipiletite või hotellis ööbimise hind küll odavnenud, kuid muutunud samas suhteliselt ebaoluliseks, sest võimalused nende tarbimiseks on oluliselt piiratud. Sarnaselt on viimastel nädalatel ulatuslikumaks muutunud kodukontoris töötamine vähendanud nõudlust autokütuse ja väljas söömise järele, muutes samas olulisemaks näiteks poes müüdava toidukauba ja kodus tarbitava elektri ning vee hinna.
Inimeste poolt tunnetatavat hinnamuutust on tänavu mõjutanud kindlasti just toiduainete hinnad, mis aasta esimeses pooles tõusid vägagi kiires tempos. Viimastel kuudel on toiduainehindade kallinemine siiski aeglustunud ja novembris olid need keskmiselt vaid 0,7% kallimad kui eelmisel aastal. Teisalt on maailmaturul toiduainehinnad viimastel kuudel pigem kiirelt ülespoole liikunud. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO poolt koostatav toiduainehinnaindeks kallines novembris kõigest ühe kuuga lausa 4%, jõudes sellega kõrgeimale tasemele alates 2014. aastast. Seetõttu võib toiduainehindade kasv kiireneda peagi ka Eestis.
Nafta hind on tõusuteel
Nagu öeldud, on sellel aastal tervikuna lisanud deflatsioonilist survet kõige enam kütusehindade odavnemine. Lisaks diisliaktsiisi langetamisele on väga madal olnud ka nafta hind maailmaturul. Koroonakriisi puhkemine ja sellest tingitud liikumispiirangud kukutasid nõudlust nafta järele järsult, mis väljendus kohe ka hindades. Lisaks andsid langusele hoogu juurde tootjariikide soovimatus raskes olukorras tootmismahtu vähendada ja ka spekulantide ahnus, kes nõudluse taastumist oodates ühel hetkel oma positsioone väga suurte kahjudega olid sunnitud müüma. Kriisi märgiliseks hetkeks ja sellest võita lootnud spekulantide valusaks õppetunniks jääb 20. aprill 2020, kui USA Lääne-Texase WTI naftabarreli hind oli -37 dollarit ehk selle „müümiseks“ tuli müüjal ostjale 37 dollarit peale maksta. Viimase kuu jooksul saabunud positiivsed uudised vaktsiinirindelt on nafta hinda küll tublisti kergitanud ja hetkel on Brent’i toornafta hind lähedal juba 50 dollarile, mis on siiski umbes 25% odavam kui aasta tagasi.
Lisaks ootusele, et vaktsiin maailma taas endiseks pöörab ja inimesed liikvele pääsevad, on kütusehindasid mõjutanud ka naftat tootvate riikide organisatsiooni OPECi viimased kokkulepped. Kui varasemalt planeeriti tootmismahtusid tõsta juba jaanuarist 2 miljoni barreli võrra päevas, siis viimase otsuse kohaselt piirdutakse esialgu 0,5 miljoni barreliga ja vaadatakse sealt edasi nö „jooksvalt“. See tähendab, et vähemalt esialgu saab nafta tarbimine olema suurem kui selle tootmine ja vähenevate varude najal peaksid hinnad hakkama uuel aastal üsna jõuliselt kasvama.
Keskpank jätkab ponnistusi inflatsiooni kergitamiseks
Eesti pole mõistagi ainus riik, kus tarbijahinnad langevad ja novembri seisuga on neljandat kuud järjest olnud deflatsioonis tegelikult kogu eurotsoon. See on suur mure Euroopa keskpanga jaoks. Seis majanduses on piisavalt halb ka selleta, et odavamate hindade ootuses inimesed oma tarbimisotsuseid hakkaksid edasi lükkama. Et paremat ravi pole keskpangal olukorrale võtta, otsustati sel neljapäeval veelgi suurendada „rahatrükki“ ehk tõsta varaostuprogrammi mahtu 1,35 triljonilt eurolt 1,8 triljoni euroni ja pikendada selle kestust 2023. aasta lõpuni. Eks siis näis, kas see komakoha võrra ka inflatsiooni nihutab või kergitab rahatrükk endiselt vaid erinevate varaklasside hindasid. Võrreldes kevadise põhjaga on Euroopa suurettevõtete aktsiahindade „inflatsioon“ olnud igal juhul ligi 50%. Neile, kes neid aktsiaid omasid, võib ainult palju õnne soovida.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
