Lihula uus spordihoone on noori sportlasi treeningutele vastu võtnud selle aasta algusest saadik. Vahepeal oldi küll koroonapausil, kuid nüüd on rütm taastatud ja esimesed suuremad võistlusedki peetud. Ka noored jalgpallurid said nüüd uues hoones “jala valgeks”.
Neljapäeval pidasid Lihula spordihoones vägevad sõpruslahingud Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ja Pärnu Jalgpalliklubi Vaprus 2014. aastal sündinud lapsed. Nimetatud klubid on koostööd teinud pikka aega. Üle 15 aasta on noored jalgpallurid tillukesest maaklubist oma järgmise sammu jalgpalluriteel astunud just Vapruse klubisse. Erinevad sõprusmängud, turniirid ja muud ettevõtmised on pannud sellele süsteemsele koostööle aluse.
Nüüdseks on jõutud seisu, kus maaklubist on sirgunud Pärnu JK Vapruse esindusmeeskonna ja esindusnaiskonna jalgpallurid. Lisaks on paljud mängijaid esindanud pika aja jooksul Vapruse noortetiime.
Neljapäeval sõitsid Lihulasse treener Karl Pajula treenitavad pisikesed Vapruse pallivõlurid. Lõuna-Läänemaa JK treenerid Jaanus Getreu ja Peeter Idvani panid vastu aga tüdrukute-poiste segatiimid. Nii noored kahe sõprusklubi lapsed ei olegi ajaloo jooksul omavahel varem kohtunud.
Lapsed näitasid nii hingestatud mängu, et pealtvaatajateks olnud emad-isad said suurepärase elamuse osaliseks. Suurema elamuse said aga lapsed muidugi ise. Mis on parim tunnustus väikesele spordilapsele kui naeratus ja kiitus võistkonnakaaslaselt ja aplaus emmelt-issilt, kes tribüünil oma lapse esimesi spordisamme jälgib. Ja oh seda karjatust, kui õnnestub pall veel vastase võrku lüüa… Sõprus, hea läbisaamine oma kaaslasega ja mängulust on need, mis panevad aluse kogu eluks. Seda saab ainult meeskonnamängust.
Jalgpalliõhtul ei mängitud ainult jalgpalli. Sõprusturniir algas soojendussörgi ja võimlemisega. Järgnesid eri raskusastmega teatevõistlused.
Kõik lapsed said palju mängida, treenerid tegid pidevalt vahetusi ja nii jätkus kõigile võrdselt mänguaega. Mängulust oli nii suur, et ega väravate lugemiseks aega ei jäänudki. Neid jätkus mõlemale võistkonnale, kodusaalis mängivatele vist mõni rohkem.
Kõikidele lastele olid spetsiaalsed sõpruslahiangu medalid ja lisaks päkapikkude poolt saadetud suured šokolaadid.
JK Vapruse treener Karl Pajula: “Täname kutse eest, oli väga tore õhtupoolik, meie lastele väga vajalik.”
Repliik:
Selle toreda lastevõistluse juures peab kindlasti märkima, et noorte jalgpallitreeningud on Lõuna-Läänemaal väga populaarsed.
Kunagi 1994. aastal Virtsu kooli juures kümne poisiga alguse saanud süsteemne töö on 27 aastat hiljem seisus, kus treeningutel on täpselt kümme korda rohkem lapsi.
Kuigi vahepeal on piirkonnas mitmed väga tublid ja sportlikud maakoolid suletud ja laste arv maapiirkonnas väheneb, on noorte jalgpallurite seis järjest paranenud.
Just erinevate koolide jalgpallilaste kaasamine noorteklubi tööse ja siis võistkondade moodustamine on läbi aegade olnud kõige tähtsam.
Kõikide koolide lapsed on erinevad. Ühes trennis harjutades on treeneri jaoks eriliselt suur, kuid ülimalt huvitav töö see, kuidas need lapsed üheks tiimiks liita. Milliste omadustega lapsed millistesse positsioonidesse panna, millise kooli laps mida kõige rohkem väljakul teha soovib. See on võimalik muidugi edaspidi ainult siis, kui meil on koole, kust tulevad erinevalt õpetatud lapsed. Selleks peavad koolid, ka kõige väiksemad maakoolid, säilima ja alles jääma. Ka nüüd äsjane lahing kõige noorematega tõi lapsi Kõmsi algkoolist, Lihula ja Virtsu koolidest ning Lihula lasteaiast.
Kõik see aastakümnete pikkune huvitav töö on andnud üle 40 noortevõistkonna Eesti noorte meistrivõistluste jaoks ja üle 1000 lapse, kes treeningutel osalenud.
Ega maapiirkonnas muudmoodi saa. Tuleb nuputada, kuidas, millise lähenemisega moodustada võistkonnad. Just need, kes mängivad Eesti noorte meistrivõistlustel. Seal, kus vastasteks suured linnaklubid. Linnaklubid, kus valik suurem ja treeningtingimused paremad.
Lõuna-Läänemaa piirkond on seni hakkama saanud sest tublid lapsed ja lapsevanemad annavad sellele suure panuse.
Jaanus Getreu
