Kellelegi pole uudiseks, et kinnisvaraturul on heitlikud ajad, samas on vara vaja osta ja müüa jätkuvalt. Uute korterite puhul tasub eelistada elamispindu, kus ehitustegevus juba käib, sest siis on oht kõrvetada saada väiksem, selgitas Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman.
„Keegi ei tea täpselt, kui keeruliseks majanduslik olukord muutub, aga on selge, et ega tehingute arv nulli ikka ei kuku. Inimestel on elamispindu vaja jätkuvalt müüa ja osta, samuti ei kao kuskile nõudlus uute korterite vastu,“ rääkis ta.
„Ehkki palju sõltub ka konkreetsest arendajast, siis rusikareegel ütleb, et raskematel aegadel, kui ostja soovib uhiuut elamispinda soetada, tasub seda teha juba vähemalt ehitusjärgus olevas majas,“ lausus ta.
„Põhjus on lihtne – kui isegi ehitusleping on sõlmimata ja ehitustööd pole alanud ning maja valmimistähtajaks on antud ümmarguselt 2024. aasta, siis järelikult on ka arendaja ise ebakindel ning proovib alles eelmüükide pealt hinnata, kas ehitustegevus tasub ikka ära või mitte. Soovitan inimestel katsejäneseks mitte minna ja seda kahel põhjusel. Esiteks, kui arendaja plaanid vett vedama lähevad, siis purunevad ka koduostja unistused. Teiseks ja pragmaatilisemaks põhjuseks on oht, et sisse makstud raha, olgu broneerimis- või võlaõiguslepinguga tasutud summa, jääb venivasse arendusprojekti lihtsalt kinni,“ selgitas Sooman.
„Praegu on turul valikut piisavalt ja ka arendajad on paindlikud. Ilupiltide pealt ostmise aeg on läbi. Jalutage ehitusplatsil, rääkige ka töömeestega. Nii on palju turvalisem endale uut kodu hankida, sest olemasolevat ehitust ei hakka keegi naljalt enam peatama,“ lisas ta.
Kellele sobib olla mõisaomanik?
Hiilgeaegadel oli Eestis üle 2000 mõisa, millest paljud on tänaseks lootusetult lagunenud. Siiski on meil alles sadu mõisasüdameid, millest aeg-ajalt mõned ka müüki tulevad. Osad ostetakse ära kiirelt, osade müük vältab kauem, kuid kaubaks lähevad needki. Kes ostavad Eestis mõisasid?
Peep Sooman märkis, et mõisahuviliste ring on väga kirju ja eeldus, et neil kõikidel on rahakott puuga seljas, ei vasta ilmtingimata tõele.
Tõsi, mõisakompleksid on suured rajatised ja võrreldes tavalise eramajaga on nende hooldamine üksjagu kulukam. Teiseks on muidugi hoopis teisest puust nende kommunaalkulud. Kolmandaks tuleb mõisate korrastamisel lähtuda ka muinsuskaitsereeglitest, mis renoveerimise veelgi kallimaks teevad. Küll aga ei vasta tõele, et mõisahooneid ostavad ainult väga rikkad inimesed.
Laias laastus võib mõisaostjad jagada kolme kategooriasse.
Ajaloohuvilised. Mõisate ajalood on meeliköitvad, paljudele ajaloofännidele saab ühe mõisasüdame putitamine elutööks, kusjuures rõhk ei ole mitte tingimata viimase vindi peal ehitustöödel, vaid just ajaloo vaiksel taastamisel ning rõhutamisel. Paraku päris tavaline ajalooõpetaja endale tõesti mõisa ülalpidamist lubada ei saa, kuid veidi rohkem kapitali ja oluliselt suurem ajaloohuvi on toonud meile nii mõnegi uue mõisaomaniku, kes vastavalt võimalustele oma uues kompleksis ajalugu taastab.
Teise kategooria moodustavad majatusettevõtjad. Mõis, mis on korda tehtud, on vägev turismimagnet. Mõnes mõisas on suisa spaa (Pädaste, Vihula, Saka jne), kuid üldiselt piirdutakse siiski majutuse ja/või ürituste korraldamisega. On üritusi, mida naljalt hotelli banketisaalis ei peeta – näiteks pulmad, mille jaoks on mõis suurepärane koht.
Kolmandasse kategooriasse kuuluvad nn kohalikud ehk inimesed, kelle juured on otsapidi konkreetse mõisa või selle lähedusega seotud. Polegi tähtis, kas vaarisa oli parun või viinaköögi töömees, kui lapsepõlv on möödunud teadmises, et kõnealune mõis on perekonnaajaloo oluline osa, siis maksevõime kasvades ollakse valmis see võimalusel endale ka soetama. Tõsi, seda tuleb harva ette, et erihuvidega ostjale potsatab just soovitud mõisasüda nina ette, kuid päris võimatu see ka pole.
Tavaliselt on mõisaid müügis ühel ajahetkel mõnikümmend, vahel veidi rohkem, vahel vähem. Kahjuks ei ole Eestis pädevat andmebaasi, kus päris kõik müüki pandud mõisad rivis oleksid, seega tuleb kasutada kinnisvaraportaale ja veidi peale passida. Valikus on tavaliselt nii paarsada tuhat eurot maksvaid renoveerimist vajavaid hooneid kui ka juba kauniks poleeritud komplekse, mis maksavad miljoneid. Kuna siiani on Eesti riik üks suuremaid mõisaomanikke, siis tasub ka riigi pakkumistel silma peal hoida. Näiteks tänavu paiskas RKAS müüki Palivere mõisa koos Vidruka kooliga, Vaeküla mõisa, Kaagvere mõisa (juba müüdud) ning Eesti Aleksandrikooli hoone (Kaarlimõisa).
Tehingute arv on langenud aastaga kolmandiku võrra
Eesti 17 suurema linna korterite keskmist tehinguhinda kajastav Pindi Indeks langes novembris 1% võrra, jäädes püsima tasemel 2236 €/m².
Oktoobris oli korterite keskmist hinda seirav Pindi Indeks korrigeeritud andmetel 2260 €/m². Kui oktoobris tehti indeksilinnades kokku 1164 korteriomandi tehingut, siis novembris oli tehingute arv 1204. Võrdluseks – 2021. aasta novembris tehti indeksilinnades 1868 korteriomandi tehingut, seega on tehinguaktiivsus alanenud 35% võrra.
Peep Sooman selgitas, et ehkki vanemate elamispindade hinnad on inimeste kindlustunde alanemise ja müügipakkumiste arvu suurenemise tõttu umbes kümnendiku võrra langenud, ei kajastu see veel statistikas.
„Tehingute arvu langus tuleb just järelturult, kuna uusarenduste ostukokkulepped, mida praegu vormistatakse, tehti isegi kuni aasta tagasi. Seetõttu on uute varade tehingute osakaal kogumahus tõusnud ning näiliselt hoiab see hinda paigal. Tegelikult on pruugitud korterite hinnad juba viimased mitu kuud olnud sujuvas languses, kuid me ei näe seda ametlikus statistikas enne, kui nn viimase rabamise hetkel ehk 2022. aasta esimeses pooles tehtud uute eluruumide tehingukokkulepped on vormistatud,“ lisas ta.
Võrreldes varasema hinnatipuga on indeks 1 protsendi võrra madalamal. Võrreldes viimaste aastate madalaima punktiga juulis 2009. aastal (624,2 €/m²) on Pindi Indeks 258 protsendi võrra kõrgemal.
Pindi Kinnisvara koostatud hinnaindeks võtab arvesse kõigis maakonnakeskustes, lisaks Kohtla-Järve ning Narva linnas tehtud korteriomandite ostu-müügitehingute kaalutud keskmise ruutmeetrihinna. Tegemist on väärtusega, mis hõlmab üle 800 000 elaniku eluaset läbi enam kui 18 aastase ajaloo.