Kirjeldus
Ivar Soopani kirjutatud ja Ott Valliku illustreeritud lasteraamat “Kõik poisid ei saa suureks” ilmus esmatrükis 2008. aastal ja on siiani noorte lugejate seas menukas. Raamat võitis 2010. aastal Nukitsa konkursil kolmanda koha, see on koolides soovituslik kirjandus.
Raamat põhineb tõestisündinud juhtumistel ja reaalsetel tegevuspaikadel. Noored lugejad on käinud pärast raamatuga tutvumist isegi neid paiku otsimas ja need ka üles leidnud. Siin on sellest üks tore arvutus:
Teosest on ilmunud neli kordustrükki.
Siit lehelt tellides saadab autor sulle ise raamatu koju ja lisab sisse pühenduse.
***
Väljavõtteid raamatust:
Jani vasakus käes oli rohelisest kummelišampoonipudelist tindiveeprits. Kõrval lamas suur ja ümmargune, poolläbipaistev liitrine vannivahupudel, mille sinine tint oli tumedaks muutnud. Paremas käes pigistas ta käbi ning püksirihma vahel rippus puust mõõk.
„Käbidega tuld!” karjus Rain ning läbi õhu lendasid esimesed kümme okkalist kuusekäbi.
Käbid polnud just asjad, mis vastase rünnakut takistaksid, ent kuna enamikul pasknääridest ei olnud särke seljas, oli okkalise asjaga vastik pihta saada. Esimestele käbidele järgnesid paari sekundiga teised.
Pasknääride ridades tekkis korraks segadus, kuid kohe tormasid nad sama suure innuga edasi, püüdes vaba käega end lähenevate käbide eest kaitsta. Neid isegi hämmastas, et Kelleri kambal mingit tõhusamat relva polnud, sest käbid nüüd küll kedagi tagasi ei hoidnud.
Kilpkonnast vaid paari meetri kaugusele jõudes tabas Vaia poisse aga üllatus: kivide vahelt hakkas neile näkku ja üle kogu keha purskama sinist vedelikku.
„Mis see on?” karjus üks vaialastest ja jäi ehmunult seisma.
