Terviseameti andmetel jõuab gripiviirus reeglina ringlusse iga aasta detsembri lõpus või jaanuari alguses. Näiteks 2018. aastal hakkas haigestumus kasvama jaanuaris ning jõudis haripunkti veebruaris. Toonasest gripihooaja kokkuvõttest selgub, et Eestis haigestus hooaja jooksul hinnanguliste arvestuste järgi kuni 60 000 inimest.
Üks nende inimeste seast oli Aare Uustalu, kelle haiguslugu hakkas pihta 2018. aasta veebruaris. „Esimestel päevadel oli justkui tegemist tavalise gripiga. Perearst käskis vastavalt sümptomitele võtta ravimeid, mida ma ka valude ja palaviku peletamiseks tegin. Palavik tõusis küll 41 kraadini, kuid peale nädalat hakkas see langema, kadusid kõik valud ning ühel õhtul tundsin ennast nii tervena, et mine või tööle,“ meenutab mees pea viie aasta tagust aega.
Järgmisel hommikul jätkus hea enesetunne. Seda kuni hetkeni, mil Aarel tekkis nohu. „Kõige kummalisem on see, et olles ise töötanud kiirabis üle 13 aasta, ei mõistnud ma, et see, mida ma välja nuuskan, on mu enese kopsud. Seda materjali tuli väga ohtralt,“ rääkis Aare, tõdedes tagantjärele, et hallika materjali näol oli tegemist kopsukoega „Umbes tund aega nuuskamist viis selleni, et mul hakkas õhk otsa saama. Ega siis ei olnudki muud kui panin riided selga ja võtsin tee linna poole. Sõitsin Rakvere haigla hoovi ning sinna see auto lääbakile jäigi.“
Haigla erakorralise meditsiini osakonda jõudes oli Aare hapnikutase veres niivõrd madal ning paljutki ta sellest ei mäleta. “Vaid mõned üksikud mälupildid ning seda, et peale EMO-sse jõudmist käis kõik väga kiiresti. Mind pandi hingamisaparaadi alla, viidi koomasse ning toimetati kiiremas korras Tallinnasse, kuhu jõudsin ülikriitilises seisundis. Nüüd tagantjärele epikriisi lugedes selgub, et minu kopsud olid selleks hetkeks praktiliselt 100% ulatuses hävinenud.“
Aare oli koomas kokku neli päeva ning sõltus täielikult hapnikravist. Lisaks selgub epikriisist, et Põhja-Eesti Regionaalhaiglas loputati mehe bronhe korduvalt ning kopsukahjustused olid selleks momendiks väga ulatuslikud. „See tähendab, et mulle jooksis peale ainult puhas hapnik, et natukenegi endaga toime tulla. Pärast ärkamist viibisin Tallinnas veel kolm päeva ning seejärel saadeti mind tagasi Rakveresse. Kogu selle aja olin piltlikult öeldes torusid täis topitud ning vuntsid (ehk hingamissond) olid mul ees pea terve haiglates veedetud aja. Ütlen ausalt, surm ei tundugi nii hull kui see lõputu lämbumise tunne,“ tõdes Aare.
Pärast Rakveresse jõudmist hakkas mehel tööle üks väike kopsusagar, mis aitas organismi toimetada juba pisut rohkem hapnikku. Hapnikusõltuvusest sai mees lahti umbes nädal pärast Rakvere Haiglasse jõudmist ning üsna pea lubati Aare arstide kokkuleppel kodusele ravile. „8. märtsiks olin kodus, kuid tõsine hapnikupuudus kestis veel ligemale kuu.“
Sealt edasi algas järjepidev taastumise etapp ning järk-järgult hakkas Aare tegema lihtsamaid koduseid toimetusi. „Muidugi toidu valmistamisest ei saa siin väga rääkida, sest pärast koomas olekut kadusid mul lõhna- ja maitsetajud. Ainuke, mida ma selle pooleteise kuu jooksul sõin, oli soolaheeringas, must leib ja hapukoor. Muid maitseid ma ei tundnud, sama ka lõhnade kohta,“ rääkis ta. Tööl hakkas mees käima aprilli keskel ning seda lihtsalt selleks, et ennast liikuma saada.
Kõigele sellele tagasi vaadates tõdeb Aare, et ta tajus olukorda tunduvalt teistmoodi, kui seda tajuks üks tavaline grippi haigestunud inimene – nagu jutu alguses mainitud, on Aarel varasem staaž kiirabi töös. „Olen oma töö jooksul näinud nii mõndagi ja selles mõttes olen karastunud. Hirmu ma ei tundnud, enesetunne oli lihtsalt väga sant. Ei saa päris seda öelda, et oleksin elanud päev korraga, aga televiisoris said saated otsa küll.“
Taastumise alguses esinesid mehel ka lihasvalud, mis olid tõenäoliselt tingitud suurest hapnikupuudusest. Lisaks võttis Aare Põhja-Eesti Regionaalhaiglas „puhates“ päevas alla keskmiselt poolteist kilo ning kogu haiglates veedetud aja jooksul kokku üle kümne kilo. Nüüd aastaid hiljem tunneb Aare ennast tervena, kuid seda suuresti tänu Rakvere haigla ja PERH-i intensiivravi osakondadele ja seal töötavatele arstidele. „Rakveres võeti vastu otsus mind kiiresti ära torutada ning Tallinnas suudeti taastada mu surnud kopsud. Kopsud on tänaseks taastunud, kopsupildid on normaalsed ning olen korduvalt käinud ka spirograafias. Aga võhma on küll vähem. Näiteks füüsilist tööd tehes saab võhm kiiresti otsa ning tekib õhupuuduse tunne,“ rääkis ta.
Kui vähene võhm kõrvale jätta, pole taastumise osas olnud seni õnneks ühtki tagasilööki. Küsimusele, kas rasket haigust oleks saanud kuidagi ära hoida, pole Aare hinnangul selget vastust. „Mõnel aastal vaktsineerisin ennast, mõnel aastal jällegi mitte. Peale rasket põdemist olen aga number üks vaktsineerija. Õppetund on olemas ning elav õppematerjal räägib teiega siin ja praegu.“
2022. aastal on tasuta gripivaktsiin kättesaadav üld- ja erihoolekande (ööpäevaringse ja kogukonnas elamise) teenusel olevatele inimestele, kõigile üle 60-aastastele, rasedatele, kuni 7-aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele. Tasuta saab vaktsineerida perearsti juures või apteegis. Apteekides toimub vaktsineerimine läbi Tervisekassa lepingupartnerite. Täpsema info apteegis vaktsineerimise kohta leiab aadressilt: www.vaktsineeriapteegis.ee/gripp
