Eesti Vabariigi sünnipäev jääb tänavu koolivaheaja perioodi, seepärast oli Haapsalu põhikoolis sünnipäevanädal läinud nädalal. Traditsiooniliselt peeti põhikoolis kõnevõistlus, mille valitud kõnesid saab siit lugeda.
Eelmisel reedel esitasid õpilased aktusel kooliperele kolm kõnet, mille on kirjutanud Maret Lehtla (1.b), Pärtel Tederov (4.b), Angela Meeles (8.f).
Täna esitab Haapsalu Lossiplatsil oma kõne linnarahvale Robin Reimer 3.b klassist.
Põhikoolis õpilased joonistasid ka plakateid. Neid saab vaadata siit.
Robin Reimer, 3.b klass
Ma loodan, et me kõik oleme täna, Eesti Vabariigi 103. aastapäeval õnnelikud ja tänulikud. Õnnelikud ja tänulikud selle üle, et saame oma kodumaa sünnipäeva tähistada. Minu vanavanemad teavad rääkida, et kui nemad väikesed olid, siis pidu ei peetud. Eesti Vabariigi sünnipäev oli maha vaikitud või unustatud. Täna saan koos isaga rõõmuga sinimustvalge lipu heisata ja me ei pea seda tegema salaja võõra silma eest peidus.
Meie lipul on kolm värvi, mille igale toonile on antud oma tähendus – sinine on Eestimaa taevas, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslike aadete ustavuse sümbol. Must on kodumaa mulla ja rahvuskuue värv. Valge on rahva püüd õnne ja valguse poole. Aga kas täna tähendavad need värvid meile sama või vaatame me oma lippu hoopis uute mõtetega?
Tänases keerulises maailmas on palju muutunud ja see, mis eile oli ühte moodi, on täna hoopis teisiti. Üle maailma levinud koroonaviiruse tõttu ei pääse me klassikaaslastega enam alati koolipinki. Koolis, trennis ja mujal rahvarohketes kohtades käimise viisid on hoopis teistsugused kui varem. Sel viiruse poolt juhitaval ajal tõlgendaksin meie lipuvärve hoopis nii:
Sinine on ustavus meie riigijuhtide poolt seatud juhenditele, et takistada selle kurja viiruse levikut.
Must on mure lähedaste ja sõprade tervise pärast ja soov kõiki aidata.
Valge on lootus, et peagi saab see kõik läbi ning ma saan taas käia koos sõprade ja klassikaaslastega lustimas.
Kui ma aasta pärast taas teie ees seisan, siis loodan, et meie lipu värvidel on minu jaoks uued, palju rõõmsamad tähendused. Loodan, et Eesti Vabariigi järgmisel sünnipäevapeol ei pea me seda viirust enam meenutama.
Head kuulajad – oleme täna kõik külalised Eesti sünnipäevapeol. Sõltumata sellest, kas me oleme suured või väikesed, rikkad või vaesed, edukad või vähem edukad. Eesti ei vali kedagi oma sünnipäevale. Me oleme kõik kutsutud.
Palju õnne meie kõigi Eesti!
Maret Lehtla, 1.b klass
Meie riik saab peagi 103 aastaseks. Tavaliselt kingitakse sünnipäevalapsele kimp lilli. Aga praegu on veebruar ja metsast ning aasalt lilli korjata ei saa. Seega saan kimbu teha alles suvel.
Õigupoolest võikski Eestile teha kinke aasta ringi, siis saaks tihemini rõõmustada kui vaid sünnipäeval. Lisaks on augustis ju ka Eesti taasiseseisvumispäev.
Mõtisklesin, milliseid lilli ma Eestile kingiksin. Kimp Eestile peaks kindlasti koosnema meie loodusest korjatud lilledest. Kimpu köidaksin ma nurmenukke, tõrvalilli, punast ristikut, härjasilmi ja kindlasti rukkililli. Selleks, et igaüks saaks korjata endale sellise sünnipäevakimbu, on vaja hoida meie loodust ja metsi puhtana.
Kingituseks Eestile sobib hästi ka see, kui me ei viska prügi maha ja hoiame meie puhast loodust. Nii saame kõik koos Eestiga iga päev ka tulevikus rõõmu tunda.
Palju õnne, kallis Eesti!
Pärtel Tederov, 4.b klass
Mis on see minu Eesti?
Krõbedad külmad, soojad suved. Loomade jäljed värskel lumel. Lumekoobas mu koduhoovis. Linnuke söögimajas ja jäälilled akendel. Luikede hüüd, kui lahkuvad sügisel. Krõbisev jää teel olevail lompidel. Pungades põõsad, voolavad veed, rändlinnud tagasi koduteel. Rahu ja vaikus ja metsad me ümber. Kõik see, mis loob koduse tunde.
See on minu Eesti! Palju õnne Eestile!
Betti Kaljuvere, 5.a klass
Peagi on käes meie väikese kodumaa 103. sünnipäev.
Sellel aastal on aga kõik pahupidi pööratud ja suurt pidu ning pillerkaart pidada ei saa. Eelmise aasta pidustuste ajal hiilis Hiinas ringi salakaval koroonaviirus. Me keegi ei uskunud, et see Eestisse jõuab, kuid juhtus vastupidi.
Sellel aastal peame kõik reeglitest kinni pidama ja suuri rahvakogunemisi korraldada ei tohi. Aga Eesti sünnipäev ei jää ju olemata? Ka meie tähistame koolis oma armsa Eestimaa pidupäeva teisiti – aktus jõuab kõikideni läbi digivahendite ja keegi ei jää peost ilma. Seda kõike saame teostada tänu IT-valdkonnale, mis on Eestis väga kõrgel tasemel.
Loodan, et inimesed mõistavad praeguseid piiranguid ja nende vajalikkust ning üheskoos saame sellest pahast haigusest jagu.
Eestlased on läbi aegade olnud väga tugev rahvas. Oleme läbi elanud mitmed sõjad, kannatanud teiste riikide võimu all olemist ning sellest kõigest välja tulnud. Saame nüüdki hakkama! Peame hoidma iseennast, oma lähedasi ja kaasmaalasi.
Teeme siis sellel aastal teistmoodi, peame Eestimaa pidu pereringis ja soovime, et kõikide unistused täituksid.
Lõpetan oma kõne laulusõnadega: „Hooli ja hoia, hoia ja hooli, imetle maailma mõlemaid pooli!“
Palju õnne, armas isamaa!
Kata Karlis, 6.b klass
Peaaegu 13 aastat tagasi sündisin ma Eesti Vabariigis. Mida see minu jaoks tähendab? Olen saanud kasvada iseseisvas riigis. Pean selle eest olema väga tänulik, sest maailmas on palju rahvaid, kellel ei ole oma riiki ning kelle keel on unustuste hõlma vajumas. Mul on vedanud, et olen saanud kasvada emakeelses keskkonnas ja õppida koolitarkusi oma emakeeles.
Me kõik teame, et meie riigi haridus on kõrgel tasemel. Eesti põhiharidus oli Euroopas 2018. aastal esimesel kohal. See tulemus näitab, et meie koolides on suurepärased õpetajad ja nutikad õpilased.
Ka huviringides töötavad pühendunud juhendajad. Meie tantsukoolid loovad imelisi tantse, noored sportlased saavutavad häid tulemusi, väikesed muusikud esitavad kaunist muusikat ning tulevased kunstnikud loovad kunstiteoseid. Ja see kõik on võimalik ainult tänu õpetajatele, kes võimaldavad õpilastele igakülgse arengu. Tore, kui Eesti ja ka kogu maailm oleks täis tarku, hakkajaid ja loovaid noori.
Kahjuks aga on koolides väga vähe noori õpetajaid, sest nad pelgavad selle elukutse raskust ja ühiskonna survet. Ehk peaks värske valitsus mõtlema, mida muuta või kuidas suunata noored õpetajad jälle kooli. Äkki saame ka meie, õpilased, selles osas midagi ette võtta? Mõelgem selle üle!
Olen elanud vabas riigis. Vaba riik – mis see on? See on Eesti, meie kallis kodumaa. Meie oma maa, kaetud roheliste metsade ja siniste järvedega. Meil on vabadus astuda õue ja avastada loodust, seigelda metsas, korjata lilli ja tantsida aasal, ujuda sillerdavas järvevees ning juua sõõm karget vett puhtaveelisest allikast. Eesti loodus on ainulaadne ja usun, et saja aasta pärast on see nii meile kui ka turistidele vaatamisväärsuseks. Tänu looduskaitsjate järjepidevusele on Eestimaa loodus küllalt hästi säilinud − meil on liigirikas taimestik ja loomastik.
Rääkides loomadest, arvan, et Eestile valiti väga õige rahvusloom- hunt. Minu jaoks sümboliseerib hunt tugevust ja jõudu ning võidutahet. Sellised omadused on ka meie rahval. Eestlased on tugev rahvas, kes on aegade jooksul näidanud oma tarkust ja vastupidavust ning seda tänu võidutahtele, tahtele olla vaba.
Palju õnne, vaba riik! Palju õnne, minu Eesti!
Mia Saluäär, 7.c klass
Tänavu, just sel 2021. aastal saadki Sina, minu Eesti, 103-aastaseks. Uskumatu! Selle eest soovin sulle palju õnne! Just täpselt – soovin sulle rohkelt seda imelist tunnet, mis tuleb ootamatult ja samas ka võib kaduda ootamatult. See tunne võib olla rõõmus näiteks siis, kui 2020. aastal sai Kelly Sildaru noorte olümpiavõitjaks või kui keegi lihtsalt kallistab sind. See õnnetunne võib muutuda ka ebaõnneks. Näiteks siis, kui koroonaviirus meid üksteisest lahutab ja veidi meie igaühe närvid üles keerab.
Ma arvan, et kui tahame, et Eesti püsiks meil terve ja ilusana veel kaua, siis peaksime talle õnne soovima igal aastal tema sünnipäeval. Peaksime ütlema „aitäh“ talle ikka ja jälle. Aitäh nende ilusate põliste metsade eest, aitäh meie tublide inimeste eest, aitäh meie kultuuri ja uskumuste eest ja aitäh meie väga kauni ja erilise eesti keele eest. Vaata, milliste suurepäraste tegudega oled sa hakkama saanud. Palju õnne edasisteks kordaminekuteks sulle, minu Eesti!
Ilmselt arvate, et kogu see jutt on siin väga lilleline olnud. Kui aus olla, arvan minagi praegu nii. Eks meil olid ka rasked ajad natuke sellel ja rohkem eelmisel aastal. Võib- olla igaüks ei tahtnud, et Kaja Kallas uueks peaministriks saab või et koolid kinni pannakse või et just koolid lahti tehakse. Kindlasti mõni inimene kodus ütles natuke pahase hääletooniga: „No palju õnne, saite jälle ühe käki kokku keeratud.“
Ausalt öelda ka minulegi mõni asi ei meeldinud, aga samas mõelgem, kui kõik inimesed teeksid nii nagu nad tahaksid, ei jääks ühtsest Eestist mitte midagi alles. See oleks ju väga kurb. Seevastu meie, eesti inimesed võtsime enamiku ettepanekuid koos vastu ja tegime koos need teoks. Minu jaoks on see väga suur asi.
Nagu ka kord ütles Lennart Meri: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.“
Minu jaoks tähendab see seda, et läbisime selle raske aja üheskoos ja saime sellega üheskoos hakkama! Palju õnne, minu Eesti, oled jälle suurepäraselt hakkama saanud ja meid õigel rajal hoidnud.
Lõpetuseks tahan veel öelda, et tegelikult Eestist teebki Eesti see, et kõigil on ÕIGUS oma arvamusele ja ÕIGUS seda väljendada. Minu arvates Eestis sündinud inimesed ongi õnnesärgis sündinud ja et seda hoida, ma saan ja isegi pean ütlema „Palju õnne, minu Eesti!“
Diana Vahtra, 7.c klass
Tihti leian ennast mõtlemas, kui ilus ja väärtuslik on Eesti. Siin on puhtad voolavad jõed, kaunid metsad, mis on koduks tuhandetele loomadele, lõpmatud põllud, mida nähes tahaks lihtsalt nende sisse joosta, end pikali visata ja imetleda ilusat sinist taevast ja hingata puhast, aga samas põllulembest õhku. See on rahulik tunne, kui jalutada suvel päikeseloojangu ajal mööda pikka metsateed ja kuulata linnulaulu. Just see kõik on siin, meie iseseisvas väikeses riigis, meie kodumaal.
Mis üldse on kodumaa? See on maja ja selle hoov, kus ma olen üles kasvanud ja loonud seal oma parimad lapsepõlve mälestused. See on koht, kus ma leidsin oma esimesed sõbrad, koht, kus ma tunnen ennast armastatuna ja turvaliselt. See on koht, kuhu lähen, kui tunnen, nagu terve maailm oleks minu vastu pööranud. See on koht, kus ma saan olla mina ise. See on koht, mida mina saan paremaks teha. See on kodu, mis on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb.
Mida tähendab eestlastele Eesti? Me oleme siin sündinud, teinud siin oma esimesed sammud ja teeme arvatavasti ka viimased. Me suhtleme eesti keeles ja õpime eesti keelt. Kuhu iganes me ka läheme, ei tunne me ennast kusagil rohkem kindlamalt kui siin. Meie juured on siin ja kui väga me ka ei tahaks neid välja sikutada, jõuame alati siia tagasi.
See maapind, mille peal me kõnnime ja oma koduks kutsume, pole alati selline olnud. Aastaid tagasi toimusid siin sõjad ja inimesed pidid kuuletuma teiste riikide käskudele. Puudus sõnavabadus, puudus oma väike kodumaa. See, mis meile on kodumaa, oli meie esivanematele nagu võõras hoov, kus pidi kuulama hoovi omanikku ja täitma tema soove. Meie esivanemad ei tahtnud kuuletuda hoovi omanikule. Nad võtsid end kokku ja võitlesid Eesti eest. Nad võitlesid, sest nad uskusid oma riiki. Nad uskusid, et ühel päeval jõuavad aega, kus saavad heisata oma riigi lipu ja jalutada turvaliselt oma kodumaal. Nad andsid oma elu selleks, et meil oleks helge ja õnnelik tulevik. Need inimesed väärivad austust.
See on kodu, siin on kodu ja siin on kodukoht. Olen õnnelik, et ma saan Eestit kutsuda oma koduks, ma olen uhke meie riigi üle ja soovin sellele imelist sünnipäeva. Hoiame oma kodumaad, nagu tema hoiab meid.
Angela Meeles, 8.f klass
Hiljaaegu kuulsin raadiost Martin Lipu ja Enn Võrgu loodud laulu ,,Eesti lipp” ja sellest ajast jäid mu meeltesse kõlama laulusõnad „Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!“. Ja nii ma hakkasingi mõtlema, mida need värvid minu jaoks tähendavad.
Me kõik teame seletust Eesti lipu värvidele: sinine on justkui taevas, must mullapind ja valge lumekiht, aga ka lootus ja armastus. Minule seondusid värvid aga teistsuguste asjadega.
Sinine tähendab minu jaoks tarkust, mida me koolis, trennides ja ka kodus iga päev omandame ning ilma milleta meil praegu oma riiki poleks. See sümboliseerib ka kogu aeg edasi arenevat tehnoloogiat, mis võib olla nii meie päästja kui ka vaenlane. Sinine on tihtipeale inimeste silmis kurbuse värv, mina seda nii ei näe. Sinine on meie lipus justkui see ärevus, see särin enne mingit tähtsat hetke, enne kontrolltööd või enne esinemist. Sa oled natuke närvis, sest sa ei tea kunagi, kuidas see minna võib, aga sa loodad, et kõik läheb hästi.
Järgmine lipuvärv on must, mis minu arvates rõhutab seda valu, mida eesti inimesed on pidanud aegade algusest taluma, aga mille tõttu on Eesti praegu selline, nagu ta on. Mõelgem nüüd koos: kui me poleks olnud nii paljude riikide võimu all, siis kas me oleksime sellised nagu praegu? Kas meie austus Eesti Vabariigi vastu oleks nii suur? Ja kas eesti rahvas oleks selline, nagu ta on? Mina seda ei tea ja ilmselt ei saa me seda ka kunagi teada. Kuigi must on süngem osa lipust, siis on see siiski vajalik. Ta on nagu see tunne, kui sa oled midagi sassi ajanud, kellelegi midagi halvasti öelnud, laval kukkunud või kontrolltöös palju vigu teinud. Sul on kohutav tunne, aga oma vigadest õpitakse ja just vead teevadki meist areneva inimese.
Pärast rasket aega tuleb alati valgus ja just valge värv näitab mulle valgust tunneli lõpus. Vaatamata kõigile nendele rasketele hetkedele tulime me toime, me jõudsime siia hetke. Valge on see rõõmutunne, mis tekib pärast seda, kui sa oled millegagi hakkama saanud, mis ütleb sulle, et sa olid tubli. Sa said hakkama keeruliste olukordadega ja nüüd on sul lihtsalt hea olla ja sa oled enda üle uhke. Ja kuigi see sooritus ei olnudki võib-olla ideaalne, jääb see sulle eluks ajaks meelde.
Meie lipp jutustabki ära kogu selle loo, kui ainult jaksad kuulata, vaadata ja mõelda. Sinine ja must ja valge tõesti kaunistavad Eestimaad ja kui hoolikalt vaadata, leiab sealt terve loo, mille osaline oled ka sina.
Juhan Karlis 1.b klass
Eesti on 102-aastane, saab kohe 103. Ei tea, kas tema sünnipäeva peetakse ka nii, et tema sünnipäeval on tort? Aga vist mitte, sest temal ei ole ema ega isa ja sellepärast tal polegi torti, millelt küünlaid puhuda. Nojah, tal ei mahu need küünlad tordi peale õieti ära, sest vaja on ju 103 küünalt. Siis peab tegema hiiglasliku tordi.
Aga kui sa tahad tordi Eestile kinkida, siis pead selle vist rekaga talle viima, sest see on tohutult suur. Ja selleks, et seda kooki teha, pead sa ostma sadade kilogrammide viisi jahu ja veel palju-palju mune, kulbitäite kaupa suhkrut ning hunniku kohupiima. Kaunistamiseks läheb vaja Eestimaalt korjatud marju. Minu lemmikmarjad on mustikad.
Eesti sünnipäeva peavad Kersti Kaljulaid, Jüri Ratas, Kaja Kallas ning kõik teised eestlased Tallinnas, Rakveres, Viljandis, Tartus, Pärnus ja Haapsalus. Igal pool heisatakse sinimustvalged lipud. Mina pean koos perega ka Eesti sünnipäeva. Me istume laua äärde ning sööme emme küpsetatud kooki.
Küll on tore, et minu isamaal on sünnipäev! Palju õnne, armas Eesti!
Luis Juurik, 2.a klass
Mulle meeldib Eesti, sest mu esivanemad olid eestlased. Eesti meeldib mulle ka sellepärast, et siin on puhas õhk, puhas vesi ja ilusad metsad.
Eestis on lastel tasuta haridus, toredad koolid ja lasteaiad.
Eestlased hoiavad oma riiki hästi. Eestlastele meeldib õppida. Haritud inimesed võtavad vastu paremaid otsuseid.
Eestis areneb kiiresti tehnoloogia. Kui sa tahad telerist vaadata näiteks uudiseid, saad seda teha igal ajal. Mina kasutan jälelevaatamist küll.
Ma usun, et kõik, kes on sündinud Eestis, kuid on Eestist kaugel, armastavad seda maad.
Palju õnne, Eesti, juba 103-aastane!
Adele Lints, 2.b klass
Eesti on üks väike riik, kus elavad erinevad inimesed. Kõik nad on erilised ja osavad mitmetel aladel. Mõni oskab hästi ehitada, mõni jällegi õpetada.
Eesti on täis julgeid inimesi, kes unistavad suurelt ja ei karda oma unistuste nimel pingutada ja vaeva näha. Eesti teadlased ja arstid on saavutanud imelisi asju, mis meid uhkeks teeb.
Nagu iga laps tahab areneda ja õppida, nii tahab ka Eesti riik ja rahvas areneda ning püüda saavutada suuri asju.
Eestimaa meeldib mulle, sest siin on head ja arendavad koolid, ilus ja roheline loodus, tihedad metsad, palju loomi, erilisi taimi ning palju muud. Siin on väga puhas õhk ja toredad inimesed, siin on mu kallis kodutänav.
Eesti riik on meie südames tähtsal kohal.
Palju õnne, kodumaa! Ma olen uhke, et elan siin.
Lisandra Mik, 4.b
Meil on tulemas Eesti Vabariigi sünnipäev. Eesti saab 103-aastaseks ja on juba päris vana. Vanadel inimestel läheb nahk kortsu, aga huvitav on see, et Eestil, kes on ka väga vana, ei lähe maapind kortsu?
Ma olen Eesti sünnipäeva üle väga õnnelik. Sünnipäeva puhul tehakse ikka tavaliselt kingitusi. Ka mina olen seda teinud ja teen ka edaspidi!
Mulle väga meeldib laulda ja tantsida. Olen laulnud koos tuhandete teiste lauljatega laulupeol Eesti hümni, see oli võimas tunne. Olen tantsinud tantsupeol, kandes eesti rahvariideid. Seda tehes olen aidanud Eestil traditsioone elus hoida.
Iga päev saan teha meie riigi jaoks midagi head. Näiteks ei viska ma prügi maha, hoides sellega meie ilusat loodust. Meil on väga palju toredaid metsi, rabasid ja soid, kus jalutada ning marju korjata. Meil on meri, järved ja jõed, kus suvel saab supelda ning talvel jää peal uisutada või hoopis talisuplust teha.
Mulle meeldib Eestis see, et siin on neli aastaaega – talv, kevad, suvi ja sügis. Seetõttu saab teha siin paljusid toredaid asju, mida mujal riikides ei saa. Paljud minuvanused lapsed ei ole oma silmaga näinud sellist talve nagu meil siin Eestis on. Nad ei ole lund katsunud, lumememme ehitanud ega lumisest mäest alla kelgutanud.
Mulle meeldivad ka Eesti toidud. Sellist sülti, hernesuppi ja kama mujalt küll ei saa! Ja kui lähen välismaale reisile, võtan kaasa Kalevi šokolaadi.
Meie riigile teen head ka sellega, et räägin oma emakeeles. Meil on väga palju ilusaid ja ainulaadseid sõnu. Mulle meeldib lause, mis valiti kunagi eesti keele kõige ilusamaks lauseks: „sõida tasa üle silla“. Kõlab ju kaunilt!
Soovin ka tulevikus teha Eesti jaoks midagi head. Selleks püüan koolis hästi õppida ning targaks saada, et kunagi oma teadmisi jagada.
Olen õnnelik, et Eesti on minu kodumaa. Palju õnne Eestile ja meile kõigile!
Raul Liivlaid 5.b klass
Läheneval Eesti Vabariigi sünnipäeva eel tahan väljendada oma mõtteid, mis on minu meeltesse kogunenud juba pikema aja vältel.
,,Uhkus olla eestlane’’. Olen uhke meie keele ja kultuuri üle. Olen õnnelik, et meie keel on säilinud tänase päevani. Samuti ka selle üle, et veel on Eestis inimesi, kes austavad ja viivad edasi meie kultuuri. Näiteks ka minu enda klassijuhataja, kes tegeleb ja viib edasi rahvatantsu Läänemaal.
Tunnen muret meie keele üle, kuna inglisekeelseid väljendeid kasutatakse juba nii palju, et päris jube. Ma ei taha öelda, et võõrkeelte õppimine oleks halb, aga Eestis võiks rääkida ka niinimetatud tänava keeles puhast eesti keelt. Üritame ikka oma keelt hoida, et see oleks ka saja aasta pärast alles. Üritame kasutada ikka eestikeelseid väljendeid! Mõtleme selle peale, kas me tahame, et meie lapselapselapsed räägiksid ka eesti keelt nagu meiegi. Kui jah, siis peame austama rohkem keeleseadust, rääkima rohkem eesti keeles!
Milline on tulevik, millised oleme meie, milline on tehnika areng? Arvatavasti on meie elu näiteks viiekümne aasta pärast liiga mugav – oleme liiga pehmod. Kõik on palju virtuaalmaailmas, vähe on reaalsust. Arvatavasti on siis keskmine inimene praegusest keskmisest tüsedam, mugavam ja natuke – võib olla paar protsenti targem. Kui praegu liiguvad inimesed varasemast ajast vähem, siis viiekümne aasta pärast ei tea, kas siis üldse inimesed viitsivad midagi teha. Mõte mida ma edastada soovin on, et me peame rohkem liikuma.
Tehnika on kõvasti muutunud selle ajaga. Kui juba varsti, kümne aasta pärast, on juba mõnes riigis peaaegu kohustuslikud elektriautod, siis viiekümne aasta pärast on äkki juba keskmisel eestlasel isesõitev auto
Aga võtame asja kokku – hoiame eesti keelt ja kombeid! Räägime eesti keeles. Liigume rohkem.
Renate Karm, 6.b klass
Kohe, kohe on käes Eest Vabariigi sünnipäev ning Eesti saab 103 aastaseks.
Selle kõne ma pühendan meie Eestile.
Mulle meeldib Eestis elada, meil on imeilus loodus. Siin on ilusad rohelised metsad, kus jalutada; järved ja jõed, kus ujuda. Eestis pole küll suuri võimsaid mägesid, kust talvel alla suusatada, aga meil on armsad väikesed nõlvad, kus minusugune algaja saab mõnusalt harjutada mäest laskumist.
Eestis on neli ilusat aastaaega, mis tekitavad siin elades palju ootust!
Talve lõpus olen ma elevil, et kohe on käes kevad, mis tähendab, et ilmad lähevad soojemaks, linnud tulevad lõunamaalt tagasi ja esimesed lilled puhkevad õide. Kevade lõpus olen ma elevil, et kohe on käes suvi ja ma saan teha peaaegu iga päev kõike seda, mida ma iganes tahan. Saan nautida ilusat ilma ja sõpradega aja veetmist. Suve lõpus ootan ma huviga sügist: mõtlen, mida järgnev kooliaasta toob, kui palju mu klassikaaslased on kasvanud ning naudin ilusat värvilist loodust. Sügise lõppedes on mul suur ootusärevus, sest talv on kohe käes! See ju tähendab, et kaugel pole jõulud, aastavahetus ja vastlapäev. Alati on suur lootus, et maha tuleb lumi ja on võimalik talverõõme nautida nagu sel aastalgi. Mulle meeldib, et meil ei ole aastaajad ühesugused, vaid on erinevad, on igale aastaajale iseloomulik ilm ja looduse muutumine.
Eestis on küll tavapärane see, et talvel pole lund ning suvi on jahe, aga iga inimene, kes siin elab, teab, et kui ka korraks tuleb talvel lumi maha või on suvel palav ilm, siis see on meie jaoks tõeliselt rõõmustav!
Eesti on minu jaoks koht, millest ma mõtlen kui ühest imelisest paigast. Ma armastan siinset loodust ja siin elavaid inimesi. Mu kodulinn Haapsalu, on kõige ilusam koht, kus üles kasvada. Mu pere ja sõbrad on teinud mulle siin elamise nii põnevaks, toredaks ja ilusaks.
Mulle meeldib meie maa, mis on väike ja armas, loodus on imeline ja inimesed toredad.
Mulle meeldib Eestis elada! Palju õnne, minu Eesti!
Maarja Plamus, 8.b klass
Peatse Eesti Vabariigi aastapäeva puhul soovin teile öelda, milline eriline paik on Eestimaa minu jaoks.
Sõnaga Eesti meenuvad mulle kohe sinine taevas, heinamaad ja metsad- ehk siis loodus. See on küll miski, millest on juba sadu ja tuhandeid kordi kõneldud, kuid siiski on see niivõrd oluline teema, millest ei saa rääkimata jätta. Eesti loodus on alati olnud üks meie suurimaid väärtusi ja varasid, mille hoidmine on meie kõigi kohus.
Eesti on suure maailmaga võrreldes küll väga väike riik, aga sellegipoolest on igas Eesti nurgas täiesti erinev ja omapärane maastik – Saaremaal kadakavõsad ja kivised rannad, Lõuna-Eesti on aga täis pillutatud künkaid ja orge, ürgmetsi ja jõgesid. Läänemaa on aga meie soode ja rabade maa, koht, kus võib kohata salapärast viiendat aastaaega. Samuti võime näha meie värvikat aastaringi: talve, kevadet, suve ja sügist. Igal aastaajal on oma võlud, mida meie, eestlased, võime oma silmaga näha.
Eestimaa on täis paiku, mida imetleda, nii palju lummavaid vaateid.
Mitmed meie seast võisid seda näha, kui kriisiajal suleti uksed välismaailma, kuid teised uksed andsid võimaluse avastada Eestimaad.
See võib tunduda küll väga kättesaadav ja tavaline, kuid on samal ajal ka habras ja kergesti rikutav. Meie loodus on hindamatu väärtusega, seda müües või ära andes võid kaotada millegi, mida pole enam kunagi võimalik tagasi saada.
Kui paljud teist, kallid kuulajad, on läinud metsa jalutama, rahus ja vaikuses, linnulaulu sees näinud puid enda kohal kõrgumas, lilli õitsemas, nagu homset päeva ei tulekski, ja metskitse karja möödumas – täpselt nagu muinasjutus? Kuid järgmisel päeval pole enam midagi- puud on raiutud, lilled tallutud, linnud jäänud ilma oma pesadest, loomad põgenenud ja teie üksinda ilma selle elu ja rõõmuta, mis teid enne ümbritses. Kas me soovime maailmale Eestist sellise pildi jätta?
Aga võib-olla te ei olegi seda rahu ja rõõmu näinud? Võib-olla te ei oskagi seda igatseda?
Mets jõgede ja järvedega – see kõik on olnud alati enamat kui lihtsalt koht, kust ehitusmaterjali saada. Kuid seda on raske mõista enne, kui oleme kõigest ilma jäänud.
Armsad koolikaaslased!
Kindlasti meeldib paljudele öelda, et see ootamatu kriisiaeg lähendas meid ning õpetas väärtustama koos oldud aega, kuid mina sooviksin täna tähelepanu juhtida hoopis sellele, kuidas igaüks pidi täiesti üksi hakkama saama. Aga kui me ei suuda iseendaga olla, siis kuidas saaksime üldse olla kellegi jaoks head kaaslased? Mina usun, et ükski olukord ei tule niisama, see oli vaid järgmine proovikivi, millest pidime üle astuma, et olla ühtne ja hooliv rahvas.
Nendel päevadel võisime selgesti aru saada, et eestlaste introvertsus pole sugugi apaatsus või ükskõiksus, vaid hoopis puhas viisakus, tagasihoidlikkus ning soov lasta kõigil rahus oma elu elada. Ka meil on tunded, lihtsalt paljud elavad sissepoole ning võib-olla kardavad oma mõtteid avaldada. Täna olen ma siin, et julgustada teid- ärge jätke tegemata seda, mida tunnete oma südames, et peaksite tegema, ka üksainus hea sõna võib aidata kedagi, kes on üksinda ning õnnetu. Meie kohus on aidata neid, kes abi vajavad, ning julgeda astuda vastu ebaõiglusele. Need, kes sind ei toeta, ei ole halvad inimesed, võib-olla olid just nemad need, kes jäeti üksinda, meie kohus on olla lahke ka siis, kui maailm ei toeta meid.
See aeg, millest me läbi läksime, murdis mitmeid inimesi, muutis nende elu igaveseks, kuid samas ehitas nad uuesti üles tugevamaks ja vastupidavamaks kui ei kunagi varem – täielikult tormikindlaks. Pidime leidma oma majaka, oma tugiposti iseendas, et vastu pidada ja edasi liikuda.
Eesti on läbi ajaloo pidanud palju kannatama, seda on rünnanud mitmed võõrriigid ja paljud asjad on jätnud oma jälje. Siiski pole miski suutnud murda eestlaste visa hinge ja nii ka praegu.
Lõpetuseks sooviksin öelda, et mis ka ei juhtuks, kui ajad lähevad raskemaks, siis meie vaim saab tugevamaks ning me kohaneme uute oludega. Sellistes olukordades on ka iga väike asi oluline päikesekiir. Hoidkem oma peret, hoidkem oma rahvast ja toetagem üksteist! Hoidkem ka loodust, et võiksime leida selle rahus alati lohutust.
Tarkust ja tugevat vaimu, armas koolirahvas!
Palju õnne, minu Eesti, ning tänan kuulamast!
Diana Snigurskaja, 9.e klass
Sel aastal tähistab Eesti, kui vabariik oma 103. sünnipäeva, kas pole mitte imeline?
Sõna “Eesti” toob mulle nii palju mälestusi. Meie lumised talved, mil saime sõpradega lumetorne ehitada ja lumeingleid luua, meie mõnusad suved, mil saime rannas päikest võtta ja ujumas käia. Meie õitsvad kevaded, mil tärkab ning õitseb loodus. Meie värviline sügis, mil jalutasime sooja vihma käes ja nautisime viimast soojust. Meie laulupeod, tantsupeod, kultuur ja kõik, kõik, kõik, mis Eestit teistest riikidest eristab, lihtsalt teeb mind õnnelikuks ja ajab südame teistmoodi lööma.
Ma kasvasin Eestis üles ja hetkel saan siin samas Haapsalu põhikoolis oma haridust. Ma olen õnnelik, et sain selle ilusa keele selgeks. Ma olen õnnelik, et tantsisin Eesti rahvatantsu. Ma olen õnnelik, et sain proovida Eesti rahvustoitu.
Eesti maa kodanikel on olnud kombeks raskuste ajal koos neid üle elada, hetkel kui see nii kerge enam ei ole, oleme siiski vaimselt koos ja toetame teineteist.
Viimane aasta on meie kõigi jaoks keeruline olnud, kuid saime uut kogemust, mis tegi meid, kui rahvast ühtsemaks ja veelgi tugevamaks kui kunagi varem. Mitte miski ei suuda meid lahku lüüa.
Eesti on väike riik tohutult emotsionaalse ja uhke ajalooga. Eesti on veel nii noor, kuid sellel on oma lugu, mis algas ammu enne iseseisvumist ja on väärt selle jutustamist. Eestil on olnud nii tõuse, kui ka langusi. Aga Eesti rahvas on seda kõike koos üle elanud.
Ma olen alati olnud uhke selle üle, et elan Eestis. Alati on olnud põhjust miks nautida siin elamist. Eesti sünnipäev on kindlalt väärt tähistamist ja uhkust meie riigi üle. Palju õnne minu Eesti!
