Kreeka pähklit teate? Sel kaunite, ligi meetripikkuste liitlehtedega pähklipuul kasvavad sarnased söödavad viljad. Tegu on võõrliigiga, mida leiab vähestes Eesti paikades, sealhulgas ka Haapsalus.
“See on mandžuuria pähklipuu – Juglans mandshurica,” ütleb bioloogiharidusega Jüri Piiper, kui juhatab mind mööda üles kaevatud Haapsalu peatänavat aiani, kus oli kunagi tema kodu. Nüüd käib ta aeg-ajalt seal lapsepõlvesõpradega kohtumas, vaatab üle pähklipuud ja korjab sügisel pähkleid.
See oli kas 1983. või 1984. aastal, mil Jüri korjas Tartu botaanikaaiast mandžuuria pähklipuu vilju, tõi Haapsallu ja pistis oma koduaias mulda. Lootuses, et neist kasvavad samasugused kaunitarid nagu botaanikaaias, kus need on paarikümnemeetrised. Päris nii ei läinud – Jüri puud on praegu umbes 6-7-meetrised, sest Haapsalus pole head viljakat mulda. Maksimaalselt 20 sentimeetrit huumust ja siis on kohe liiv vastas.
“Mandžuuria pähklipuu on viljaka mulla puu,” sõnab Jüri. Ent hoolimata sellest läksid 20 pähklist idanema 16. “Siis sai väikesi puid ümber istutatud, kuna nad jäid aiamaal ette,” näitab ta käega aiaavarusse viibates. Mandžuuria pähklipuu on kiire kasvuga puu, meenutades selles osas harilikku saart. Lehte läheb see puu, nagu saargi, alles juunis.
Praeguseks on aga alles vaid kaks üksteise kõrval kasvavat pähklipuud. “Osa istikuid varastati ära – ühe ööga oli oma 5-6 puud kadunud. Osa kuivasid ära ja tegelikult kasvasid suuremaks vaid kolm puud, millest üks kuivas kahe suurema varju jäädes ära.”
Jüri sõnul on hea, et alles jäi kaks, mitte üks puu – nii on viljumine kindlustatud. “Sellel puul on isas-emasõied küll, aga ta ei pruugi üksi viljuda,” märgib ta.
Ja vilju need puud tõepoolest kannavad. Eelmisel aastal korjas Jüri täis ühe plastämbri – umbes 1200 pähklit. Niisuguse liivase ja toitainevaese mulla peal kasvanud pähklipuult on see igati normaalne saak.
“Vaata, milline suur lehestik tal on!” keerab Jüri pilgu üles. “Juured tõmbavad niiskuse ja toitained pinnasest kohe ära. Ta tahab toitainete- ja niiskuserikkamat musta mulda – sellist, kus näiteks kasvab hall lepp või kased. Või siis jõgede-ojade äärset ja soomulda. Vaat siis kasvab puu suureks. Ta kasvab Kaug-Idas Mandžuurias, Amuuri jõgikonnas ja just jõgede ääres. See puu on looduslikult ka Põhja-Koreas ja Hiinas ja nagu on selgunud, kasvab see ka meie oludes hästi.”
Viljad valmivad mandžuuria pähklipuul septembris. Praegu, augustis, on suuremates ja väiksemates kobarates kasvavad viljad väikesed ning rohelist värvi. Puul paisuvad nad rohelise lihaka kesta sees (nagu kastanid). Maha kukuvad rohelise kaitsekestaga kaetud pähklid septembri lõpus või oktoobri alguses. Maas muutub roheline kaitsekest mõne päevaga pruuniks.
Jüri otsib kogu puualuse läbi ja lõpuks leiab kaks ilmselt eelmise või üle-eelmise aasta pähklit kõrvaloleva kuuri katuselt. Need on tumepruuni koorega. Südamik on nii välimuselt kui ka maitselt sarnane kreeka pähklile, aga seda koore seest kätte saada on keeruline. Kest on väga tugev, paksem ja tugevam kui kreeka pähklil.
“Ja mis on huvitav – varesed on juba õppinud neid pähkleid lahti tegema!” ütleb Jüri imestust varjamata. Kuna puu kasvab Haapsalu Vana kalmistu läheduses, siis on varestel ka siia asja. “Ühe jalaga hoiavad pähklit kinni, taovad kõigest jõust – nagu rähnid – pähkli varrepoolse otsa pihta ja ongi lahti. Ja mina tegin esimesed pähklid lahti kruustangide vahel. Tavaliste pähklitangidega ei teinud neile pähklitele midagi. Koor on oma kolm millimeetrit paks. Proovisin kodus käsitangidega pähklit avada. Pressisin tangidega kõigest jõust. Lõpuks lendas pähkel paukuga vastu seina, hea et silma ei sattunud.”
Veidral kombel on pähklipuu all kuuri kõrval metallist töölaud ja sellel suured kruustangid – klaver põõsas. Töölauda ja kruustange kasutab Jüri sõber Janek. Proovime pähkliavamise kohe järele.
Jüri asetab pähkli kruustangide vahele, tugevdab tasapisi survet, pähkel ragiseb jonnakalt, aga lõpuks murdub koor pooleks. Ega varesedki koore seest maitsvat tuuma lihtsa vaevaga kätte saa, aga nupukust neil jätkub, et järjekindlalt jõuga õigest kohast toksides pähkel avada. Pähkli koor avaneb piki kasvujoont kaheks ja siis on juba lihtne sisu maiustama asuda.
Igatahes on sisu seda vaeva väärt, sest pähkel on maitsev – mahedama maitsega kui kreeka pähkli tuum. Soodsates tingimustes võib mandžuuria pähklipuu pähkel kasvada kuni 6 cm pikkuseks. Eesti oludes on enamik pähkleid 3-4 sentimeetrit pikad. Oma kodumaal võivad pähklid kasvada isegi kuni 6 sentimeetrit pikaks, sest sealne muld on väga viljakas, paks ja mikroelementidest rikas.
Mandžuuria pähklipuu lehed on samuti huvitavad ja ei sarnane ühegi Eestis looduslikult kasvava puu lehtedega. Tegu on liitlehtedega, mille pika, kuni ühe meetri pikkuse keskrootsu külge kinnitub 7-19 lehekest, igaüks kuni 15 sentimeetrit pikk ja 3-7 sentimeetrit lai. Siinsetel pähklipuudel on tänavu ülipikki liitlehti vähe, sest ilmaolud pole olnud soodsad, aga ometi leiab ka Haapsalu puudelt üle poole meetri pikkusi lehti.
“Tasub tähelepanu pöörata, et selle puu lehed ja pähklite rohelised kestad on hästi suure joodisisaldusega,” räägib Jüri. “Viljade ümber on esialgu roheline kest, mis pähklite maas lebades muutub kiiresti tumepruuniks. Avastasin, et pähkleid pruuni kaitsekesta seest on lihtsam kätte saada, kui pähkleid vees leotada. Igal juhul tuleb pähklite puhastamise ajaks panna kätte kummikindad, sest muidu ei saa käsi paar nädalat puhtaks mitte mingite vahenditega – nahk oleks nagu pruuniks peitsitud. Leotusvesi läks samuti tumepruuniks pähklikestade suurest joodisisaldusest.”
Jüri sõnul on pähklipuu noored lehed söödavad ja neist saab salatit teha. “Pähklipuu lehtedel, koorel ja pähklitel on mitmeid raviomadusi – näiteks on lehti kasutatud nahahaiguste raviks jne. Raviomaduste kohta tasub lugeda internetist juurde. Seega on kindlasti tegu ravimtaimega. Kohalikud elanikud Kaug-Idas pressivad selle puu pähklitest õli ja muidugi söövad pähklite sisu. Mandžuuria pähklipuu puit on Kaug-Idas hinnas oma ilu tõttu, aga nende puudeni on kasvukoha tõttu raske pääseda ja palke välja vedada. Puit on kollakates ja pruunides toonides nagu üks pähklipuu puit olema peab.”
Mandžuuria pähklipuu puit on hästi sobiv mööbli, köögitarvikute ja suveniiride valmistamiseks ning sisekujunduses kasutamiseks. Heades tingimustes kasvades võib puu sirguda 20-30 meetri kõrguseks. Juhul kui sooviks on kasvatada seda pähklipuud puidu saamiseks, siis tuleb need istuda suhteliselt tihedalt, et puu kasvaks kõrgusse ja mitte laiusse. Kuna Eestis puudub mandžuuria pähklipuu kasvatamise kogemus, siis võib vaid oletada, et täiskasvanud puude vahekaugus võiks olla umbes kuus meetrit.
“Kui lased tal kasvada üksinda avatud alal, siis kasvatab ta laia võra nagu näiteks harilik hobukastan või saar. Kui jätad talle kasvamiseks 10 meetrit ühele ja teisele poole, siis puu võra läbimõõt võibki lõpuks olla isegi üle 15 meetri,” jutustab Jüri.
Ta on välja arvutanud, et viljakal pinnasel kasvavalt suurelt puult võiks saada 5-10 ämbrit pähkleid aastas. “Ühelt puult – see on ikka päris metsik kogus! Puu hakkab pähkleid kandma juba 7-8-aastaselt.” märgib Jüri. “Ja puu tüvi võib kasvada kuni ühemeetrise läbimõõduni. Eestis vast kolmandiku võrra vähem. See on igati kihvt puu.”
Eesti kliimasse sobib mandžuuria pähklipuu hästi. Tema külmataluvus on kuni -45 kraadi. Puukoolide tutvustustes küll märgitakse, et puu on külmatundlik, aga Jüri sõnul see nii ei ole, sest Kaug-Idas – puu kodumaal – on ajuti külmemaidki talvi kui meil. Arvatavasti ei talu noored puud talvist külma tugevat tuult.
“Mõtlesin, et kui ta nii hästi kasvab, siis parkides oleks see puu oma lehestiku tõttu efektne,” ütleb Jüri. Ja miks ainult parkides? Kui see puu annab nii maitsvaid pähkleid kui ka väärtuslikku puitu ning kasvab kiiresti, siis oleks seda ka majanduslikult mõttekas kasvatada suurematel aladel.
“Selle asemel, et võpsikuid lasta laiuda, pajusid, halli leppa ja harilikku haaba kasvatada, millest erilist kasu ei ole, võiks meil midagi asjalikku kasvada ja kasvatada. Ega kõik sissetoodud liigid ole saatanast,” leiab Jüri.
Puukoolides on mandžuuria pähklipuid saada. Hind on üsna krõbe – 30 euro kandis istiku eest, aga hind on alati tingitav ja oleneb ostetavate istikute kogusest. Lisaks võib ju noori puid ise pähklitest kasvatada. Kellel on huvi neid puid pähklitest ise kasvatada, võib ühendust võtta Jüri Piiperiga (tel 5666 6596).
Jüri unistab oma mandžuuria pähklipuude metsast ja kasvatusest. “Kui mul oleks sobivat maad, siis paneksin kohe vähemalt paar hektarit kasvama. Ja just väärtusliku puidu pärast. Pähkleid annavad puud lisaks niikuinii. Ühel hektaril saab kasvatada umbes 250-300 suurt puud. Maha tuleb esialgu istuda muidugi vähemalt kaks korda rohkem puid, mida saab hiljem harvendada või ümber istutada.”
Jüri pilgutab vandeseltslaslikult silma ja lisab, et tegelikult on ta Haapsalu ümbrusse ja ka Haapsalus mitmesse sobivasse paika mandžuuria pähklipuu pähkleid juba maasse pistnud. Kui paljudest neist karmis olelusvõitluses puud sirguvad, saab juba paari aasta jooksul näha.
