Eesti Erametsaliidu hinnangul peaks riik rakendama tõhusamad meetmed, et pidurdada metsamaa kasutuselevõtmist muuks otstarbeks. Metsa raadamisest ja muudest maakasutuse muutustest tingitud elupaikade kadu täna keskkonnale ei kompenseerita.
Raadamine ehk metsamaa kasutuselevõtt muuks otstarbeks vähendab metsaliikide elupaiku ning töötab vastu kliimaeesmärkide saavutamisele. Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa leiab, et metsa hävitamise ja maakasutuse eesmärgi muutmise eest tuleks maksta õiglast tasu.
„Märgates teeäärseid kännustikke on raske mõista, kas tegemist on lageraie või raadamisega. Metsandusega vähe kokku puutuvad inimesed teevad sageli järelduse – puud raiuti ära, seega on lageraie,“ ütles Eelmaa. „Oluline on mõista nende mõistete erinevust. Lageraie järel kasvab samas kohas mõne aja möödudes uus mets, kuid raadatud alal puud tulevikus kasvada ei saa.“
Metsa raadamisest ja muudest maakasutuse muutustest tingitud elupaikade kadu täna keskkonnale ei kompenseerita. Eelmaa sõnul tasuvad selle eest kaudselt metsa- ja maaomanikud, kellele langeb aina suurem surve loobuda alles jäävate metsade tavapärasest majandamisest ning kelle maadele luuakse uusi kaitsealasid.
Metsadel nähakse väga olulist rolli kliimamuutuste leevendamisel. Noored ja aktiivselt kasvavad metsad seovad õhust süsinikku ning metsamaa pindala suurendamist peetakse üheks lahenduseks kliimamuutustega võitlemisel. Kui mets raadatakse, kaotame sellelt alalt ka võimsa süsinikupanga ning selle maa-ala edaspidine võime süsinikku siduda on oluliselt väiksem või isegi olematu.
Raadamise põhjused, eesmärgid ja ka mõjud keskkonnale on erinevad. Näiteks põllumaaks raadatud endisele metsamaale on võimalik üsna hõlpsasti uus mets kasvama panna. Kuid maakategooria muutmisel, tehes maatulundusmaast näiteks teemaa või elamumaa, on nende alade metsaks tagasi viimine keeruline kui mitte võimatu. „Sellist liiki raadamise negatiivne mõju keskkonnale on tunduvalt suurem – kui luuakse elupaik inimesele, on metsaliikide võimekus seal tulevikus toime tulla nullilähedane,“ rääkis Eelmaa.
Taolist maakasutuse muutmist võiks Eelmaa sõnul pidurdada täiendav maksustamine, mis võimaldaks ka panustada metsahüvede tootmisse kusagil mujal. Maks võiks olla seotud näiteks sama suure metsaosa 60 aasta jooksul seotava süsiniku hinnaga või hoopis uue metsapõlve kasvama panemise kuluga, mille saaks investeerida täiendavate metsaalade rajamisse.
