Vägisi hakkab tunduma, et lapsevanemakski peaks saama justkui vaid teatud koolituse läbinuna, kuid see oleks üldise nõudena absurd. Õiguse paljuneda on loodus andnud peaaegu igale füüsiliselt täiskasvanud inimesele, olenemata tema iseloomujoontest, sotsiaalsetest normidest, vaimse arengu või hariduse tasemest, ja igasugune katse lastesaamise osas mingeid õigusi ära võtta või juurde anda on ilmne fašism. Kuid kuidas selles lapsevanemate kaleidoskoobis siis parandada laste võimalusi kasvada üles liigsete traumadeta?

Kohalike omavalitsuste valimistele eelneval perioodil läheb elu huvitavaks ja inforikkaks nii valijail kui ka kandideerijail, ning neid perioode ilmestab veel üks omadus — nimelt kasvab enne valimisi erakondade püüd oma ridadesse kandideerima saada piirkondades olulisi inimesi. Ärimehi ja perearste. Arvamusliidreid. Aktiivseid kultuuriinimesi. Kodanikeliikumiste  eestvedajaid. Sädeinimesi. Kõiki neid, kes mingil moel innustavad ja inspireerivad teisi nii oma piiritletud tegevusalal kui ka sellest väljaspool ühiskondlikus plaanis.

Eesti koolides valitseb huvitav ja paradoksaalne olukord. Nii nagu läinud nädalal Riin Aljas Eesti Päevalehes osutas, otsitakse tööpakkumiskuulutuste kaudu praegu taga umbes 100 õpetajat. Otsitakse, aga leida on raske. Samal ajal on fakt ka see, et meil on õpetajaid kirjade järgi isegi üle - liiga paljud neist peavad töötama alakoormusega, andes klassi ees ministeeriumi poolt normiks seatud tundide arvust vähem nädalatunde.

Reedel Andrei Hvostovi arvamuslugu Facebookis jagades kirjutasin selle juurde: "Olen ennegi mõelnud, et kui riik ei suuda või ei taha lahendada omastehooldusega seotud väga suuri probleeme, siis seadustatagu vähemalt eutanaasia. Mina kirjutaks siis küll sellise papri valmis, milles nõuaks enda eutaneerimist juhul, kui mingi insult või muu õnnetus mu ilma positiivse prognoosita juurikaks muudab."

Jah, probleemsest juhist vabanemise meetodid on meil endiselt jõulised, kuid nende õigustatuse suhtes on seekord seisukohta võtta palju raskem, kui varem. Mis eriti kurb - ma usun, et just eelkõige need segadused autoriõiguste ümber on kirjarahva suu Nukuteatris toimuva suhtes lukku pannud.

Niisama vääramatu regulaarsusega nagu igal aastal saabub kevad, jätab mõni Eesti avaliku elu tegelane, kui Chiraci kuulsaid sõnu tsiteerida, kasutamata “suurepärase võimaluse vait olla” ning võtab sõna selle osas, mida homoseksuaalsed inimesed peaksid tegema või tegemata jätma, kirjutab Tarmo Jüristo Memokraadis. 

Äsja Läänemaal peetud ettevõtluse ümarlaudadel ja uuringute raames on tuvastatud madal teadlikkus nii ühistegevusest, infotehnoloogiast kui ka logistikast. Loogiliselt võttes peaks sellega kaasnema ka vastavate kitsaskohtade kõrvaldamine. Kuid need probleemid on meie linnaisade ja niinimetatud arendajate kurtidele kõrvadele. Peamine, et koon oleks päästeingli kuvandiga kolm nädalat enne valimisi kaanel ja pärast seda võid mailboxid ning telefonid välja lülitada ning mängida süüdimatut pimekurti.  

Me ei tohi unustada, et lastekaitsesüsteem on olemas laste aitamise, päästmise ja toetamise jaoks, mitte pole välja mõeldud nummerdatud ühikute hommikuseks ja õhtuseks talitamiseks, selleks et näidata meie riigi sobivust teiste demokraatlike riikide sekka.

Aivar Kroon pakub Haapsalu linnajuhtidele välja idee: seadus lubab omavalitsusele  laekuva üksikisiku tulumaksu osa kas suurendada või vähendada. Selline pretsedent puudub, aga olevat võimalik. Kui Haapsalu linnakodanike tulumaks oleks näiteks 2% väiksem kui mujal Eestis, jääks inimestele kätte rohkem raha, linna loodaks uusi töökohti ja jõukail inimestel oleks huvi end Haapsallu elama registreerida.