Ajalugu: Lood sellest, kuidas tsaariajal Vormsis elati

Minu koduses raamatukogus on juba 20 aastat olnud rootsikeelne raamat "En bok om Estlands Svenskar". Hiljuti seda uuesti sirvides, jõudsin järsku äratundmisele, et raamatu tekstid on ju puhtakujuline Läänemaa ajalugu, kirjutatuna üles sadakond aastat ja kauemgi tagasi siinseil randadel ja saartel elanud rootslaste jutustuste põhjal. Siin on Noarootsi, Vormsi, Pakri, Vihterpalu jt murrakuis ülestähendusi, millel paralleelselt riigirootsikeelne tõlge kõrval. See hõlbustab arusaamist.

Jutud on silmaringi avardavad ja huvitavad. Võtsin südame rindu ja küsisin SOV-st luba raamatu tõlkimiseks eesti keelde. Nüüd teengi otsa lahti ja asun tõlgitut avaldama. Loodan, et meenutused meeldivad Sullegi, hea lugeja.

Toivo Tomingas

• Tõlge raamatust “En bok om Estlands Svenskar”. Välja antud Rootsis 1990 kultuuriühingu Svenska Odlingens Vänner poolt. SOV on asutatud Noarootsis 1909 ja tähendab tõlkes Rootsi Hariduse Sõpru. (Vaata www. sov.ee)

LITE OM MIN BÅNDOM Å ONGDOM – Anders Ahlstöm

PISUT MINU LAPSEPÕLVEST JA NOORUSEST (Tõlge Vormsi murrakust)

Minu nimi on Andres Larsson Ahlström ja ma olen sündinud Borrby külas Vormsil. 1873. aastal minu isa, kelle nimi oli Lars ja ema, kelle nimi oli Mare, olid ka Borrbyst.

Lars oli veel päris nooreke, kui isa ära suri. Siis ta elas paar aastat Dibys ja kui juba natuke oli kasvanud, läks ta Söderby karjamõisa ja sai seal noorkarja karjapoisiks. Jõudis ta aga noormehe ikka, läks ta Suuremõisa sepa õpipoisiks. Ta oli mõisa sepp kaheksa aastat. Seal mõisas tutvus ta ka Marega, kes oli laudatüdruk. Nad abiellusid ja said seitse last. Kaks tütart ja üks poeg surid lapseeas. Mina olen kõige vanem vend.

Parun korraldas peaaegu kõike Vormsil. Mõisale tuli teha iga nädal kaks tööpäeva hobusega või neli päeva ilma. Sama palju tööpäevi tuli teha nii suvel kui ka talvel. Talvel veeti puid ja tehti metsatööd. Rannast veeti põldudele adru. Mõisale tuli maksu maksta. Määraks oli kaks tünni rukist aastas. Kui olin seitse-kaheksateist, sain mõisa aednikuks ja tegin seda tööd kaks aastat. Nii sain isa asendada ja tema võis siis koduseid töid teha.

Kui sain kakskümmend, võeti mind kroonusse. Juhuse läbi oli meid seekord Vormsilt kolm poissi korraga. Sõitsime hobusega Keilasse ja sealt rongiga Tallinna kaudu Varssavisse Poolamaal. Seal ma pidin teenima kolm aastat ja kaheksa kuud, aga tegelikult tuli neli aastat täis, kuna käisime vahepeal manöövritel.

Esimese aasta olin õpilane, siis ülendati pomošnikuks ja veel aasta pärast kapraliks. Üks pael paguni peal oli siis mul teenistuse lõpuni. Ei ma pidanud siis enam vahikordades käima ega muud niisugust. Seal ma õppisin ära nii eesti kui ka vene keele. Ükskord tahtsid poolakad mässu korraldada. Ei sest tulnud neil midagi. Venelased olid liiga tugevad.

Ükskord tuli Vene keiser meid üle vaatama. Meid kamandati rivisse ja kui siis tsaar oma kindralitega ligemale jõudis, tundsin, kuidas süda tagus nii nagu jõudis. Mu kõrval oli üks vene poiss. See langes minestusse ja lohistati eemale.

Meil oli seal üks punt mingit rahvast Venemaalt, kes olid Allahi usku. Need viskasid end mitu korda päevas päikese suunas käpuli, põmmisid peaga vastu maad ja hüüdsid Allahi poole.

Kui mul teenistusaeg täis sai ja jälle kodus, abiellusin Mare Tomasdotter Wästerströmiga ja meil tuli palju lapsi. Juhan on vanim.

Vanasti tuli talviti üle jää saarele mandrilt hunte. Ega siis saanud lambaid ega lehmi kevadel enne välja lasta, kui hundid kinni püütud. See käis nii, et pikk liin suuresilmalisi võrke veeti kõige kitsamast kohast risti üle saare ja rahvas tuli käristite ja lokulaudadega ühest saare otsast keskelevõrguliinini välja ja siis teisest otsast samamoodi. Kui siis selle nii-nimetatud hundikismaga mõni hunt võrku jooksis, jäi ta sinna jalgupidi kinni ja võrk kukkus talle peale.

Ükskord üks vanamees ütles siis: „Jobes-Juhan saab nüüd torgata.“ Juhanil oli hülgepiik vöö peal. Ta läks ja torkas hundil põlvest läbi, surudes selle vastu maad, et hunt enam rabeleda ei saaks. Hunt lõi hambad piigi varde ja Juhan ütles: “Sinu närimised on nüüd näritud. Mina saan abi, aga sina enam mitte!“

Rahvas tarvitas hundivõrke suvel hüljeste püüdmiseks. Siis ei tohtinud mingil juhul tuld või suitsu teha. Nii nagu natukenegi suitsulõhna oli, kadus hüljes vette ja läinud ta oligi.

Mehed käisid talviti ka jää peal hülgeid löömas. Olen isegi mitu hüljest saanud. Mul oli sepalõõts hülgenahast. Ise parkisin. Lubja ja kuusekoorega. Suviti tarvitati hülgenahast pastlaid ja pekki saabaste määrimiseks.

Paljudes taludes olid kalapüügiks suure silmaga võrgud, millega sai haugi. Räime need ei püüdnud. Kevadeti sõideti välja pikkade noodapüügipaatidega. Igast talust pidi paadis olema üks mees ja üks naine. Paatkond oli kaksteist inimest. Kolm nädalat oli noodaveoaega. Siis pidi kiiresti põllutöödele minema. Borrbys oli siis kolmkümmend kaks talu.

Suvel põletati lupja, kühveldati kottidesse ja purjetati lahtistes noodapaatides lubjalastiga Soome. Mõnikord võeti mindki kaasa. Korra olen lubjamüügil käinud Poris ja paar korda Kotkas. Poris müüsime kogu lubja Kråksi mõisale.

Kui ma leeris käisin, oli saarel pastoriks Nordgren. Juba tema isa oli pastor. Nad olid Soomest pärit. See leeritamine ei maksnud midagi, aga poisid said puid lõhkuda, tüdrukud kraasida ja kedrata. Iga talu pidi andma pastoriprouale kanamune ja kirikule küünlaid. Niisugune omamoodi maks oli see.

Ega rahval polnud valida, kes pastoriks tuli. See käis ülevaltpoolt. Oli see parun või mõni muu ametkond, ei tea öelda.

Heinamaadel, mida kutsuti ees- ja tagaheinamaad, jagunesid kolmeteistkümneks eraldi tükiks. Muist kasvatasid head heina aga osa ka viletsamat. Kõigil tükkidel olid omakorda nimed. Põllumaad olid samuti igal talul omad. Igal talul oli kasutada õige mitu põllulappieri väljadel, nagu näiteks Västurgäda, Öusturgäda, Älmshogge, Holms ja mõned väiksemad ka veel. Metsadki olid jagatud. Et ikka kõigil oleks nii männi- kui ka kuusemetsa. Aga karjamaad ei jagatud. See oli tervel külal ühine.

Olid veel mõisamaad, millistel oli neli talukohta. Seal elasid vaesed, kes ise omadega hakkama ei saanud. Neid tuli siis aidata küll adruveol ja heinateol. Neil oli kohustus igal aastal mõisale üks härjavärss üles kasvatada.

Kui ma veel laps olin, lõigati rukist, otra ja kaera sirpidega. Sa oled ju kindlasti piltidelt näinud, mis asi sirp on? Niisugune kõver, peenehambuline vikat puust pidemega. Lõigatud vili seoti vihkudesse ja veeti rehe alla partele. Siis köeti reheahju, et vili ilusti ära kuivaks. Pärast võeti vihud ükshaaval parsilt ja ropsiti vastu pingiserva terad peadest välja. Minu noorusajal hakati kasutama rehepeksumasinaid, mida hobustega sai tööle panna.

Meie küla mehed hakkasid plaani pidama, et tooks Tallinnast aurumasina. Käidi linnas ära ja leitigi üks sobiv. Tõime selle purjekaga koju ära. Kolm hobujõudu oli sellel aurukatlal.

See aurukatel osutus nii heaks, et me hakkasime sellega teistes külades ka käima ja teenisime oma raha tagasi. Nüüd läks elu lihtsamaks. Enam ei tarvitsenud sirpidega põllul koogutada, vaid vilja võis lihtsalt vikatiga maha niita. Ja viljapeksu hakati nimetama masindamiseks.

Parun käis aeg-ajalt külasid vaatamas. Tavaliselt ikka neljahobusekalessiga. Vahel olid kõik neli kõrvuti, vahel ka kahekaupa – üks paar ees, teine tagapool. Tal oli kutsar ka, aga ohjad ja piits olid paruni peos. Kutsar oli selleks, et väravaid avada ja sulgeda ning lambakarju tee pealt ära ajada. Vahel oli parunil muud rahvast ka kaasas. Siis ta oli suuremeelne ja lasi külavahel õunu ja isegi kompvekke laiali pilduda. Meie, lapsed, jooksime siis kalessi sabas nagu koerad ja korjasime käratsedes maiuse jälle üles. Parun tahtis näha, kuidas rahvas elab. Külatänavad olid siis alati luudadega puhtaks pühitud.

Parunil oli poeg, keda me kutsusime Fuffaks. See oli pisut nooremkui minu ema. Fuffal oli alatasa mõisas külas noori mehi suurelt maalt ja tuli välja, et noor parun kuulus salaseltsi, kes ihkas keisrilt hinge võtta. Salaseltsis oli heidetud liisku, et kes on see, kes keisrile pommi viskab, ja liisk valis Fuffa. Aga nad jäid vahele oma sepitsustega ja Fuffal õnnestus end vabaks osta ja väljamaale põgeneda. Ta elas pärast Prantsusmaal.

Vaat nii elasime siis sel ajal.

Andersi jutud pani kirja pojapoeg Sven.

AJALOOLINE TAGAPÕHI

• Parun, kellest juttu ka mitmesteises Vormsi loos, oli Carl Adam Stackelberg, sündinud 1669., vabahärra aastast 1714. 1712. aastast Alam-Saksimaa ülemkomandant. See oli Rootsi kindralkuberneri residents Bremen-Verdenis 1648-1712.
• Niisiis oli tegemist aadlisuguvõsaga, kes ostis Vormsi saare koos rahvaga 1748. aastalja kõigi omandiõigustega. Esimese parunina tuli saarele elama Carl Adami poeg Carl Wilhelm.
• Meie loo parun oli selle suguvõsa viimane, kes sündis ja suri Vormsil. Tema nimi oli Fredrik Fromhold von Stackelberg, eluaastad 1822–1887. Ta on maetud Vormsi kiriku lõunaseina äärde. Fuffa oli tema poeg Fredrik Jacob, sünniaasta 1852, kes põgenes tsaarivastase tegevuse pärast Prantsusmaale.
• 1861. aastakeiserliku ukaasiga ostis riik Vormsi saare riigile, kuid see ei muutnud rahva elu kuidagi.Ikka tuli mõisale tööd teha ja renti maksta. Talud said vabaks alles 1905.aastal. Andersi isa Larstähistas talu iseseisvumist uue mütsi ostuga.

Sven Ahlström. 10. novembril 1987.