Šoti iseseisvuslaste valimisvõit võib viia maa Suurbritannia koosseisust

Šoti iseseisvuslased võitsid valimised. Londonis elav ajakirjanik Sten Hankewitz kirjutab Läänlasele, kas see viib ka Šotimaa lahku-löömiseni Suurbritanniast. 

Šotimaa Rahvuslik Partei (SNP) võitis möödunud nädala neljapäeval toimunud Šotimaa parlamendivalimised tugeva 12-kohalise enamusega, võites võrreldes varasemaga juurde 23 saadikukohta ja saades rahvalt mandaadi järgmised viis aastat üksi, ilma koalitsioonipartneriteta valitseda. SNP eesmärk on korraldada 2015. aastaks iseseisvusreferendum, kuid hoolimata valimisvõidust pole sugugi kindel, et rahvahääletus SNP-le oodatud tulemuse annaks.

SNP, mis on rahvuslastele ebaomaselt vasaktsentristlik, Euroopa Liidu meelne erakond, ja mille tuntuim toetaja on kindlasti Sir Sean Connery, on Šotimaa iseseisvusest või vähemalt sellekohasest rahvahääletusest rääkinud juba aastakümneid. Nüüd on aga teema päevakorras eriti teravalt, sest SNP sai üksi Šotimaa parlamendis enamuse ja võib talitada oma äranägemise järgi, teiste erakondade seisukohti arvesse võtmata.

Alex Salmond, SNP liider ja Šotimaa esimene minister lubas enne valimisi, et kui tema juhitav erakond valimised võidab, toimub rahvahääletus hiljemalt 2015. aastaks. “Ma usun, et meie maa on piisavalt hea, suur ja rikas, et olla iseseisev,” lausus ta. Samas on Salmondil teisigi mõtteid. Pühapäeval kirjutas ajaleht The Guardian, et Salmond on valmis lisama rahvahääletuse sedelile lisaks variantidele “jah” ja “ei” ka kolmanda variandi—“rahandusliku sõltumatuse”, mis tähendaks mitte täielikku iseseisvust Westminsteri parlamendist ja Ühendkuningriigi valitsusest, kuid rahanduslikku iseolemist.

Iseasi on muidugi, kuivõrd täielik või rahanduslik iseseisvus üldse Šotimaal võimalik oleks. Westminster toetab Šotimaad aastas viie miljardi naelsterlingiga ja Šotimaa avaliku sektori väljaminek on elaniku kohta 33% kõrgem kui Inglismaal. SNP usub küll, et Šotimaa on piisavalt rikas, kuid majandusinimeste seas tundub, et SNP on ka ainuke organisatsioon, mis seda usub. Jeremy Warner, ajalehe The Daily Telegraph peatoimetaja asetäitja ja üks juhtivamaid majanduskommentaatoreid Ühendkuningriigis, meenutas, et viimase finantskriisi ajal olid UK pankadest just kaks Šoti panka—Royal Bank of Scotland ja HBOS—need, mis riiklikku finantsabi vajasid. Kui Šotimaa oleks olnud kriisi ajal iseseisev, oleks Šotimaa “praegu rohkem pankrotis kui isegi Iirimaa ja Island”, lausus Warner. “UK maksumaksjale läks Šoti pankade rekapitaliseerimine maksma 70 miljardit naelsterlingit... ja vajaminevad summad oleksid olnud kindlasti suuremad, kui UK maksumaksja tervikuna poleks olnud kohustuste garanteerijaks. Kui see jagada umbes poole Londoni suuruse rahvaarvuga, teeks see 14 000 naelsterlingit inimese kohta.”

Šotimaa majanduse küsimus pole aga kaugeltki ainuke, mis SNP-le peavalu peaks valmistama. Aasta-aastasse on mitmed küsitlused näidanud, et šotlased tahavad küll iseseisvusreferendumit, kuid mitte ilmtingimata iseseisvust. Viimatine sellekohane arvamusküsitlus detsembrist 2010 näitas, et 40% šotlastest hääletaks referendumil iseseisvuse poolt ning 44% vastu. Iseseisvust toetavate šotlaste hulk on küll mõnevõrra kasvanud, kuid jääb siiski 40% piiresse. Ja kuigi SNP sai valimistel mäekõrguse võidu, polnud tegemist iseseisvusreferendumine. Nagu ütles Sky Newsi poliitikakorrespondent Glen Oglaza: tegemist oli hääletusega Šotimaa siseasjade, mitte iseseisvuse üle. Küll aga tunnistab ta, et kui Alex Salmondil lastakse mõned aastad Šotimaal tegutseda ja oma poliitikat ajada, võib rahva suhtumine iseseisvusesse SNP kasuks pöörduda, sest Salmondi näol on tegemist poliitilise geeniusega.

Ühendkuningriigi valitsus Londonis muidugi Šotimaa iseseisvuspüüetesse vaimustusega ei suhtu. On ju vaevalt pool sajandit möödunud ajast, mil kord võimsa Briti impeeriumi riismed siia Euroopa loodenurka kokku lükati. Suure tüki Aasia— eriti India—kaotuse järel võis küll öelda veel öelda, et päike ei looju Briti impeeriumi kohal kunagi (sest nii Austraalia kui Kanada riigipea on endiselt Buckinghami palee perenaine või peremees), aga impeeriumi kui sellist enam polnud. Ja kuigi UK peaminister David Cameron on vabandanud Briti koloniaalmineviku pärast (ja sellega paljude impeeriumimeelsete viha endale tõmmanud) ning valitsus on kinnitanud, et Šotimaa iseseisvusreferendumile kätt ette ei panda, on David Cameron lubanud, et kaitseb Ühendatud Kuningriiki sellisena nagu ta on “iga kiuga mis mul on”. Märkimisväärne on ka see, et ei konservatiivid, liberaaldemokraadid ega Tööpartei ei toeta Šotimaa iseseisvumist.

Šotimaa on sajandite vältel üritanud Inglismaa võimu alt pääseda korduvalt. Mäletame ju kõik Mel Gibsoni filmi “Braveheart”, mis hoolimata sellest, tegemist oli ajalooliselt kõige ebatäpsema filmiga Hollywoodi ajaloos, tutvustas Šoti iseseisvuse eest võidelnud William Wallace’it kogu maailmale, üritades panna masse uskuma, et kõik šotlased ainult unistavadki päevast, mil London nende üle enam sõnaõigust ei evi. Ometigi oli alles eelmine Ühendkuningriigi peaminister—Gordon Brown—šotlane. Irvhambad on Šotimaa ajaloo ja lähituleviku aga kokku võtnud lühidalt: Šotimaa lahkub UK-st, Šotimaa taasliitub UK-ga, Alex Salmond sünnib, Šotimaa taas lahkub UK-st, Salmond ei saa Šotimaa juhtimisega hakkama, Šotimaa liitub taas UK-ga.